15. septembril püstitas Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora juhtkirjas ülekutse: Keskerakond tuleb hävitada! Üksnes niisugune poliitiline massimõrv saaks tagada Eesti hüvangu, Eesti paremaks saamise. Keskerakonna vastu peaksid ühinema kõik poliitilised jõud, kasvõi enesesalgamise hinnaga. Sealjuures kinnitab ta: “Ei, ma ei kutsu mingile ühisrindele…” ─ Valetab.
Sama lühikesed on tema jutu jalad, kui ta väidab: “Nii et ma ei saa aru, mis sellel Cato Vanemal Kartaago vastu oli.” ─ Saab küll! Nädal aega hiljem tunnistab ise, et jättis oma üleskutse sissejuhatusest välja lõigu: “Legend kaugest Roomast räägib Cato Vanemast, kes, nähes, et Kartaago, va suur rivaal, on eriliselt õitsele löönud, hakkas kõiki oma kõnesid senati ees lõpetama lausega: “Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada!””
Pika jutu lühike mõte: Keskerakond on too eriliselt õitsele löönud Kartaago, kelle vastu tuleb vallandada Kolmas Puunia sõda. Mispärast? Lugesin kuskilt Vana-Rooma ajaloost, et Cato sõitis noil ärevail aegadel ise Aafrikasse ja naasis Rooma kotitäie viigimarjadega. Need puistas ta senati koosolekul välja ning ütles: “Vaadake, maa, kus kasvavad nii ilusad viigimarjad, peab kuuluma meile.” Seepärast tuleb Kartaago hävitada. Elavad liiga hästi.
Cato oli sünnilt ja hingelt maainimene, lihtne ning aus. Tahtes rahva valitud tsensorina Roomat muuta iseenda sarnaseks, jälitas ja karistas ta pistisevõtjaid, priiskajaid, prassijaid ja petiseid. Aga alati konkreetselt, kohtu korras. Ekspressi juhtkirjade süüdistustest Keskerakonna aadressil seevastu on muist valed, muist tühisõnalised ja muist oletuslikud.
Moora meenutab Onksioni protsessi: too ülejooksik olevat keskerakondlaste käsul nuhkinud sotside e-postkastides. Aga punapoiss tuli ise pakkuma toda kirjavahetust oma kaasavaraks. Seejärel topitud teda kõigisse linnaasutustesse ─ aga lõpuks ikkagi ei topitud.
Ajakirjanik lahmib propagandakirvega, et Keskerakonna “puuslikud on iga jumala päev võimu hoidmise nimel valmis kõigeks. Absoluutselt kõigeks. Varjama. Vassima. Ilustama. Vaikima. Varastama. Ametnikke ähvardama. Kõike seda ja paljut muudki…” ─ No ei saa pidama! Oma kirjutistega sülitas Moora näkku Keskerakonna rohkem kui 14 700 liikmele ja viimastel parlamendivalimistel hääle andnud ligi 130 000 valijale. Ju see on Eesti Ekspressi leib.
Kummatigi, Keskerakonna kohe täituvast neljandast aastast riigivõimu juures, tunnistab Moora, pole tal mitte midagi rääkida, sest koalitsioonis pole Keskerakond saanudki teha, mis pähe tuleb. Jumal paraku!
Juhtkirjade autor tunnistab, et hävitada Keskerakonda väljastpoolt ei suuda mitte keegi. Mis mõtet on tal siis õhutada, et “mistahes hind, mistahes koostöö ja mistahes varasemate sõnade söömine on Tallinna võimuvahetuse nimel konkreetselt Eesti hüvanguks”? Keskerakond tuleb hävitada, ükskõik, kui kulukaks see läheb, koostöös kasvõi vanakuradi vanaemaga, isegi oma sõnu süües!
Ega siit enam kaugemale minna olegi. Mooramees on oma töö teinud.