Peaminister Jüri Ratase avaldas postituse seoses parvlaev Estonia hukku kajastava uue dokumentaalfilmi linastumisega.
Täna möödub 26. aastat parvlaev Estonia hukkumisest tormisel Läänemerel. See kohutav õnnetus puudutas rängalt väga paljusid inimesi Eestis, meie lähiriikides ja ka kaugemal. Lein kaotatud elude pärast pole aastate jooksul kuhugi kadunud. Seepärast on Estonia hukk endiselt ja mõistetavalt meie ühiskonnas väga tundlik küsimus.
Iga suure õnnetuse puhul tekkib alati palju küsimusi, mis vajavad veenvaid vastuseid, et aidata oma lähedased kaotanud inimestel edasi minna. Ka parvlaev Estonia huku uurimisel on tehtud aastate jooksul palju tööd. Sellesse on panustanud nii ametlikud uurimised ja töögrupid kui ka paljud teised, kes on võtnud laevahuku asjaoludesse selguse toomise oma südameasjaks. See kõik on olnud vajalik ja väärtuslik. Lõpliku ja kõikehõlmava tõe välja selgitamine ongi sellises olukorras väga keeruline.
Siiski olen veendunud, et 1997. aastal valminud rahvusvahelise laevahuku uurimise komisjoni lõppraport sisaldab meie parimaid teadmisi ja hinnanguid põhjustest, mis tollel tormisel ööl laevale saatuslikuks said. Samas on ka üheselt selge, et kui saame infot mingitest uutest asjaoludest, mis toona tuttavad polnud, siis tuleb tõstatatud küsimustega tegeleda ning neile vastused leida. Loomulikult tuleb seda teha austaval ja väärikal viisil.
Külastasin möödunud teisipäeval Helsingit ja Stockholmi, kus arutasime meile teatavaks saanud veealuseid katkendeid täna linastuvast Estonia hukku kajastavast dokumentaalfilmist. Filmis sisalduvad möödunud aasta septembris filmitud kaadrid, mis kujutavad seni märkamata vigastust laeva paremas pardas. Minu hinnangul on see piisavalt oluline teave, mille paikapidavuse peame esmalt kindlaks tegema ning seejärel kõigile võimalikele tekkivatele küsimustele vastused leidma.
Leppisingi oma ametikaaslastega kokku, et kui filmis tuuakse tõesti esile uusi ja senitundmatud asjaolusid, siis selgitame koos välja nende põhjuse. Pean oluliseks, et astuksime edasised sammud Eesti, Soome ja Rootsi riikidega üheskoos. Samuti pidasime väga tähtsaks, et meie järgnevad tegevused oleksid kooskõlas kolme riigi poolt 1995. aastal sõlmitud leppega, mis kaitseb reisiparvalev Estonia katastroofiohvrite viimset puhkepaika.
võib mingitele katketele oma jura juurde panna ja siis tehakse järeldus, et kuna ühel müüjataril oli nööp lahti, siis laev keeras end kummuli ja läks põhja. Neist totratest luuludest ei saa ma kuidagi teisiti aru.
Ning mis kõige jaburam, seda teahaks eikka aastapäeva eel, mitte 13.03. või 19.05.
Muidugi peab seda tegema. Arvan et need kes uurisid laeva huku põhjusi ei julgenud neid kõiki avaldada. Oleks huvitav teada kuhu kadus teine kapten kes pääses ja miks teda koju ei lastud. Tegelikult on palju lahtisi otsi .
Huvitav. Paljudele teist tundub, et seoses selle teemaga kaitusid 28.09.2020 Reporteri saates Elo M6ttus ja Margus Kurm nii, nagu peaks olema kohane nende vastavate erialade eetikale.
Meremehi peetakse maainimeste poolt keskmisest hulga umbusklikemaks. Iseasi, kas see on luululine umbusklikkus v6i kaua merel viibides saadki Maakeraga seonduvast teada hulga rohkem.
Uhes hiljutises filmis Estonia laevast, mis ringleb videote veebis ja on tehtud Venemaaga seotud inimsete poolt (kestab umbes 20 minutit), on usna p6hjalikud intervjuud Estonia hukust.
Teises videos laevahukkudest mainitakse aastakumneid varem Chicagos uppunud laeva Eastland, mille kohta venelased utlevad videos Estland. Selle laeva umberminekul hukkus 844 inimest.
Estonial hukkus ametlikult 852 inimest. Kuid ervestades, et 8 inimest v6ib olla mitte hukkunud, vaid kadunud peale Estonialt paasemist (mainitud Venemaaga seotud filmis vaidetakse nad olla lahkunud Rootsi Arlanda lennuvaljalt USA suurte s6javaelennukitega, millesse oleks vajadusel mahtunud ka veokid), siis on ka Estonial hukkunute tegelik arv 844 inimest.