Pere, kus on palju rikkust – lapsi ja töid-tegemisi ning andeid, millega pereema ja -isa on lahkelt õnnistatud, lubage tutvustada – perekond Tarkin.
Peres kasvab kolm poega ja tütar. Vanim on üheteistkümnene, teine seitsmene, tütar neljane ja pisipoeg kaheksakuune – Eke, Miko, Miina ja Laus. Koolilapsi on seni sellest sügisest peres kaks.
Ekele meeldib väga jalgpall. Ta osaleb kooli trennidele lisaks ka FC Kuressaare jalkatrennides. See on logistiliselt paras pähkel, kuna autoga tuleb viia-tuua, sest bussiajad enamasti ei klapi. Kuna jalka Ekele aga nii väga meeldib, oleme kord-kaks nädalas viinud ta linna trenni. Lümanda koolis on loodud palju võimalusi õpilaste arendamiseks. Eke on osalenud robootika- ja loodusringis, noorkotkastes, spordiringis. Miko alustas oma kooliteed sel sügisel.
Lasteaias pole selle pere lapsed käinud. Ema on olnud nende esimene õpetaja – tutvustanud lugemist, kirjutamist ja arvutamist, lapsed laulavad palju ja lapsed käivad Salmel laste pärimusringis. Kui emal on vaja aiatööd teha, vaatavad suuremad pisikeste järele.
Pereema Katrina on Saaremaa tüdruk, sündinud Salmel, koolis käinud Salmel, Kuressaare gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis eesti keele ja kirjanduse erialal Tartu Ülikool BA (eesti kirjandus). Katrinal on palju hobisid, üks neist on laulmine. Ta laulab laulab Ammukeris, naiste regilaulugrupis. Praegu teeb ta korrektoritööd Saaremaa vallalehes.
Pereisa Marek on Põlvamaa poiss, kes lõpetas Tartu kõrgema kunstikooli restaureerimise eriala. Marek on õpetaja Kuressaare ametikoolis ja Haapsalu kutsehariduskeskuses, andes täiskasvanutele kutseoskusi pehme mööbli restaureerimisel.
Pereisa üks hobi on meestelaul. See meeste regilaulukollektiiv Soe Juttoli vahepeal veidi soikus, aga on käidud isegi Viljandi folgil esinemas. Lauluproove viiakse läbi Tarkinite sauna kaminaruumis. Marek mängib mandoliini ning see ei ole ainus pill, Marek mängib ka erinevaid kitarre ja rütmipille, vastavalt vajadusele. Ta arvab, et linnas on kultuur igal ajal kättesaadav, aga maal peab seda ise tegema.
Lastele on isa Marek meisterdanud mitmeid füüsist arendavaid vahendeid. Elumaja valmimise järel on ridamisi tulnud saun, sadulsepa töökoda ja meeletult suure tööriistade hulgaga tööriistaruum. Marek soovitab noortel peredel, kes kõhklevad enda sobivuses maaeluks, proovida üks aasta maal elada, siis saab kindlalt otsustada. Maal elades peab arvestama, et maal on väga palju majapidamistöid. Et oleks, millega ahju kütta, aeda harida, jne., alati on vaja millegi kallal nokitseda. Pereisa arvab, et ka lastel on maal põnev ja palju tegemist. Ta ei kujuta ette, et lapsed peaksid üles kasvama linnas.
Noored tegid aastaid tagasi otsuse, et maale elama minna ja nad ei kahetse. Nad on ise rajanud kodu ja leidnud nii töö kui harrastusvõimalused. Katrina ja Marek kohtusid ülikooliõpingute ajal. Tööle jäädi Tartusse. Katrina sai töökoha Tartu ülikooli raamatupoes, kus ta juba õpingute ajal töötas, Marek tegi restauraatoritööd ühes sealses erafirmas. Ühel päeval sai elukohaks talukoht Kotlandi külas. Katrina tegi paaril aastal tööd kaugtöö korras ülikooli raamatupoes, Marekist sai vabakutseline restauraator ja üritas leida kliente. Mõlemal tuli õige pea leida uusi väljundeid, sest ülikool otsustas oma raamatupoe 2009. a müüa, mistõttu Katrina koondati, Marekil aga kohalikke kliente nappis.
Mõlemal noorel tuli umbes aastane kodune periood, mis kulus kodu ehitamisele ja sisseelamisele. Seejärel leidis Katrina töövõimaluse Kuressaares Rahva Raamatus ja Saarte Sahvris, mõlemas poole kohaga, abikaasa sai tööd samuti Kuressaares, Welcomest firmas mööblit restaureerides. Katrin hakkas leiba küpsetama, kui jäi esimese lapse sündimise järel koju. Katrina leivad olid kaua müügil, Vesikonna talu Kotlandi koduleib nime all. Praegu Katrina enam leiba müügiks ei tee, kolmanda lapse sünnist saati. Aeg kulub laste ja koduste töödega toimetamiseks ära. Koduseid tegemisi on üksjagu palju: kanad, küülikud, vutid… Ehkki kõiki on vähe, ainult pere vajadusteks, nõuab see oma aja, nagu aiatöögi. Kaalikas, porgand, hernes, uba, kurk, tomat, sibul, maasikad ja üht-teist muud – selles peres on kõik see oma põllult saada.
Mõtetes on ka mesinduse arendamine. Praegu on perel seitse mesilasperet, millest jagub pere ja lähedaste tarbeks. Väikeste laste kasvatamise kõrvalt tuleb Katrinal leida ju aega ka oma põnevate hobidega tegelemiseks ja nende teemade arendamiseks. Üks neist on waldorfpedagoogika, kus pööratakse palju tähelepanu laste loovuse arendamisele. Katrina unistus on luua üks selline kool Saaremaale.
Ühiselt on moodustatud nukuklubi. Waldorfpedagoogika põhimõtete kohaselt arvestatakse nuku tegemisel lapse loovuse arendamist. See tähendab, et nukk peab olema lihtne ja nägu aimatav, et lapse fantaasia saaks lennata.
Ühiselt aidati kaasa “Sörulase aabitsa” valmimisel. “Sörulase aabitsa” illustratsioonid valmistas Marek ja “Sörulase aabitsa” üks koostaja oli Vesikonna Katrina – sõrvemaal sündinud ja kasvanud põline saarlane, keeletoimetaja, Tartu Ülikool BA (eesti kirjandus).
Pereema Katrina ütleb enda abikaasa kohta, et Marek oskab kõiki töid teha ning, et ta ei teagi tööd, mida Marek ei oska.
Eesti Keskerakonna naisteühendus KENA kuulutas 1. juunil välja konkursi Eestimaa Aasta Pere 2020 väljaselgitamiseks. Konkurss sai alguse 2018. aastal ja KENA eesmärk on hoida seda kaunist tava, mille läbi väärtustatakse perekonna tähtsust laste kasvatamisel, ning vanema(te) panust rahva järjepidevuse tagamisel.Aasta Pere 2020 üritus toimus Sõrve Külastuskeskuses. Tunnustuse andis üle Eha Võrk, tervitusi edastasid ka videosilla kaudu eelmise st 2019 aasta pere.
TÄNUSÕNAD:
Gert Üprus – kes oli kohapeal ürituse peakorraldajaks,
Sponsorluse eest Marina Riisalu, Signe Tiitso, Kersti Männik; Lylian Altmäe ning kõiki KENAsid , kes panustasid aasta pere ürituse õnnestumisele kaasa.
Samuti täname Saaremaa valla volikogu aseesimeest Aivar Aru soojade tervitussõnade eest aasta perele.
Kas teised pered polegi aasta jakümnendi pered?Mis jant see nende “parimate” “valimisega” on?Kui õige lõpetaks ära?