Euroopa inimõiguste harta tagab meile märkimisväärse õiguste kogumi, kuid liikmesriigid, sealhulgas Eesti, rakendavad seda valikuliselt – sellise kurvastamapaneva järelduseni jõudsid Yana Toomi korraldatud veebiseminari osalejad, sealhulgas TÜ dotsent Carri Ginter, kes kaitses omal ajal kaitsepolitseid kohtuprotsessil Yana Toom vs KaPo.
18. märtsil korraldasid Yana Toom ja Prantsusmaad esindav parlamendiliige Pascal Durand, mõlemad Renew Europe fraktsioonist, veebiseminari “Inimeste Euroopa: tähtsad on kõik ja igaüks”. Jutt käis sellest, kuidas tavalised EL-i elanikud saavad (või saaksid) mõjutada otsuste tegemist.
Üldiselt kujunes välja pigem rõõmutu pilt. Kuigi näiteks Carri Ginter rääkis sellest, et inimõiguste hartat on viimastel aastatel üha enam rakendatud, eriti EL-i riikide ülemkohtute otsustes. Kuid see jääb siiski vahendiks, mille poole isegi kohtunikud seadusandjatest rääkimata pöörduvad vaid vabal tahtel. “See on suurepärane dokument, kuid see sisaldab artiklit 51, mis ütleb: EL-i riik on kohustatud hartat järgima ainult siis, kui see puudutab Euroopa seaduste implementeerimist,” kommenteerib Yana Toom. “Aga kui me räägime siseriiklikust seadusandlusest, siis võib hartale vilistada.”
Arutelus osalejad tuletasid meelde, et üleskutsed artikli 51 tühistamise kohta põrkavad kokku põhjendusega “mida rohkem Euroopat, seda rohkem euroskeptitsismi”, kuigi see, mis toidab eurotskeptitsismi – tugev või nõrk Euroopa, – on teine küsimus. Oma autoriteetsusest hoolimata jääb harta sageli sisuliselt soovituseks. Nagu ütles Gabriel Toggenburg EL-i Põhiõiguste Agentuurist: “Iga harta artikli puhul leidub kümme EL-i riiki, kelle põhiseaduses selle artikli sätteid pole.”
Usaldus teise otsemõju vahendi vastu, kodanikualgatuste vastu, käesoleva aasta alguses lõi tugevasti kõikuma.
Kodanikualgatust Minority SafePack Euroopa vähemuste toetuseks ei aidanud enam kui miljon allkirja ega kohalike omavalitsuste, rahvusparlamentide ja Euroopa Parlamendi toetus ega isegi Euroopa Kohtu otsus. Lõppkokkuvõttes otsustas Euroopa Komisjon jätta seadused muutmata. Sellest rääkis Vähemusrahvuste Föderaalliidu asepresident Angelika Mlinar.
Jätkuvalt on võimalus esitada Euroopa Parlamendile petitsioone. “Minu töökogemus Petitsioonikomisjonis samuti ei sisenda optimismi,” ütleb Yana Toom. „Inimesed saavad pöörduda meie poole otse, kui nad arvavad, et nende EL-i seadustega tagatud õigusi rikutakse. Me saame igal aastal kaks-kolm tuhat petitsiooni ja võtame vastu ning arutame sealhulgas petitsioone, kus on selge, et EL-i seaduste raames midagi või peaaegu midagi teha ei saa. Eurooplased tunnevad oma õigusi suurepäraselt ja viitavad näiteks Euroopa sotsiaalsete õiguste sambale – kuid see ei ole veel implementeeritud ja me arutame ikka veel, kas seda teha ja kui jah, siis kuidas. Kusjuures peamiseks takistuseks on liikmesriikide vastuseis, sugugi mitte Brüsseli bürokraatia.”
Kõige selle juures ei saa öelda, et vahendeid, mis võimaldavad EL-i elanikel mõjutada kõrgemal tehtud otsuseid, ei ole. Sellised vahendid on, kuid nad ei ole piisavalt tõhusad. Carri Ginteri sõnul täheldatakse sageli edusamme seal, kus üks või mitu inimest ei karda pöörduda kohtusse ja võidelda võiduka lõpuni. Ginter usub, et harta kohaldamise praktika aeglaselt, kuid järjekindlalt laieneb ja “hall tsoon”, kus asuvad üksikute riikide jaoks soovimatud harta säted, on vastupidi kitsenemas.
“Nihked tõepoolest on, eriti viimastel aastatel, kuid ma arvan, et me liigume liiga aeglaselt,” võtab kokku Toom. „Ja kui on tõsi, et need nihked toimuvad tänu kohtupraktikale, peame meeles pidama: meil on õigus Brüsseli kaudu survet avaldada – saata Euroopa Parlamendile petitsioone, esitada kodanikualgatusi, apelleerida Euroopa inimõiguste hartale, lõppude lõpuks käia kohut. Ja mida sagedamini see juhtub, seda kiiremini muutub EL selleks, mida me temalt ootame. “
Veebiseminari ajendiks sai ettevalmistamine Euroopa tuleviku konverentsiks. “Tegelikult just see peab otsustama, millise arengu EL valib: kas inimõiguste harta ja teised föderaalseadused saavad olema täitmiseks kohustuslikud või me valime järkjärgulised muutused ja hakkame kaua veenma riike, et nad tunnustaksid harta täielikult, aga mitte riigile meeldivate tükikeste kaupa, ” ütleb Yana Toom.
Euroopa Parlamendi liikmete Yana Toomi ja Pascal Durand-i korraldatud veebiseminaril osalesid EL -i Põhiõiguste Agentuuri koordinaator Gabriel Toggenburg, Euroopa Vähemusrahvuste Föderaalliidu asepresident Angelika Mlinar, Tartu Ülikooli EL õiguse dotsent Carri Ginter, Euroopa ombudsmani administratsiooni juht Aidan O’Sullivan, MTÜ Good Lobby asutaja ja EL Ülikooli HEC Pariis EL õiguse professor Alberto Allemanno ja Oxfordi ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Kalypso Nikolaïdis.
Meie riigi au ja südametetunnistus Euroopa liidus ja Solovjovi propagandasaates.
Yana Toom on tubli inimene ja hea oleks kui selliseid rohkem oleks brüsselis. Tema jutt on diplomaatiline ja ega teisiti ei saagi. mina olen lihtne inimene ja tahaks et iga riik oleks vaba oma otsustes. Kõik oleneb riigi valitsusest- Ausad on need riigid kes ei sekku teiste riikide siseasjadesse. Sekkumine toimug aga valedel põhjustel sest nagu näiteks meil on omal palju probleeme riigis mida väljaspoolt ei tule keegi lahendama. Ei ole meil tänu EL-ule elu paremaks läinud. Ansipi ja Rõivase valitsemiste ajal vaesus aina kasvas. Keskerakondlik valitsus yegi palju head meie rahvale.reformierakondlased on näide sellest pöörduda kohtusse oma valesüüdistustega ja võidelda lõpuni kuni kõik segajad võimule on kõrvale lükatud ja lõpuks jõuti Rataseni välja kes alistus.
Toomil on ÕIGUS! Kohalikel jupijumalatel on mugavam muidugi omatahtsi nahistada. keset lambakarja, kellest iga mää on vastumää mõnele kolmandale määdegrupeeringule..
Samas teeb ka Euroopa vigu. Ja mida siis otsustati, kuidas saab nn.hall massist mõni eredam säde peale kohtu jms.
läbi viia mitte ainult ennast puudutavat või ennast üldse mitte puudutavat otsust,kust temal need rahad ja aeg.
Olen 12 a püüdnud ja ka koostanud seetarvis programmi eakate koditeeninduse ja põetuse parandamiseks – nagu vastu seina jookseks. Ka loomakaitselisi muutusi – oh meil aega küll. näivad kõik arvavat. Taas Eeesti karjamaale karja keskele laskudes tuletan meelde, et vanaduspensuioniga 390- eur tõsiseid samme ette ei võeta. Pealegi hakkab minu aeg ilmselt otsa saama, sest eriarstide juurde pääseda polmud õigel ajal võimalik ka enne koroonat, saati nüüd. ja nüüd on vist hilja. Kas see meditsiinisüst, muudatuste jama, mis üle pooltest eriarstidest meid ilma jättis ei tulnud ka mitte Brüsseli ärgitusel või olid meie omad kupjad nii püüdlikud?
Sõna IMPLEMENTEERIMINE hakkan nüüd otsima googlist, sest mõukaaegses võõrsõnade leksionis teda pole-
aeg nii palju edasi arenenud? Kui vastavas seltskonnas ei liigu, ega siis neid uusi asju ei tea.
rohkem me Brüsseli suunas koogutame, seda enam me peksa saame. Ja eestluse surmgi pole võimatu.