Viimase aja arutelude kuumimaks teemaks on tõusnud küsimus, kas valitsus peaks kuulutama välja eriolukorra või piisab üksnes kriisimeetmete rakendamisest.
Tegelikult polegi iva selles, kuidas inimesi koroonaohust säästvate abinõude kompleksi nimetada, vaid ikka selles, kas suudetakse kehtestatud piirangute täitmist tagada ning sotsiaalses eraldatuses vinduvat elu vähegi inimväärsemaks muuta. Siin jääb üksnes meelelahutuse ja kaubanduse lukkukeeramisest väheks. Koroonaaeg vajab erakordseid lahendusi, mis tasandaksid kahjusid, mida toob isolatsioonipaine ning hirm tuleviku ees. Koroonasombusesse päeva tillukesegi päikesekiire lisamise nimel tuleks tõsiselt pingutada, sest masendus muserdab meid üha enam.
Maksulangetus toniseeriks
Üheks võimaluseks igapäevaste murede leevendamisel ja töökaotuse hirmust kantud stressi maandamisel oleks käibemaksu alandamine vähemalt 2009. aasta eelsele tasemele. Toonases majanduskriisis nähti riigi tulubaasi suurendamisel ühe võimalusena senise 18% käibemaksu tõstmist 20%le. Sealjuures toonitati, et tegemist on ajutise maksutõusuga ning pärast majanduskriisi leevenemist vana määr taastatakse.
Möödunud on enam kui kümme aastat ning vahepeal oleme elanud läbi muljetavaldava majanduskasvu, ent maks on jäänud endiseks. Kas poleks nüüd, koroonakriisi haripunktis, kohane toonane lubadus täita, seda enam, et valitsusjuht on täna samast erakonnast, mis siis makstuaseme tagasikärpimist lubas.
Eesti on jõudnud koroonaepideemia tippu. Sama halvas seisus kui meie praegu, oldi mitmes Euroopa riigis läinud aastal ning näiteks Saksamaa langetas siis majanduse elavdamiseks käibemaksu tavamäära aasta lõpuni 16%le ja alandatud maksumäära 5%le. Euroopa üks tuumikriike ei teeks otsuseid, millel puuduks põhjendus ning mõju.
Käibemaksu langetamine soosib tarbijat
Pessimistid võivad ju küsida, et mida see 2% maksulangetus õigupoolest annaks. Ajal, mil inimeste toimetulekuraskused ja maksehäired kasvavad, võib sellest aga saada oluline leevendus. Inimestele jääks rohkem raha, millega koroonaolukorras nii hetkevajaduste rahuldamisel kui ka tuleviku kindlustamisel arvestada. Kindlustunne kasvaks eelkõige väiksema sissetulekuga ning eakamate inimeste hulgas.
Samas suunduks maksulangetusest vabanev raha põhiosas sisetarbimisse, mis toetaks keerukasse olukorda sattunud ettevõtlust ning vähendaks riigipoolsete otsetoetuste vajadust. Käibemaksust vabanevad vahendid aitaksid raskustes ettevõtetel täita oma kohustusi nii töövõtjate kui ka tarnijate ees ning avaramatest võimalustest johtuv tarbimise kasv võib riigi maksutulu isegi tõsta.
Igatahes oleks käibemaksu langetamisel oluline mõju nii inimeste toimetulekule kui majanduse elavnemisele, andes samas jõulise signaali riigi valmisolekust otsida lisaks meditsiinilistele meetmetele ning sotsiaalset elu puudutavatele kitsendustele koroonakriisi mõjude leevendamiseks ka muid võimalusi.
Õppigem sakslastelt
Kindlasti on käibemaksu alandamisel piisavalt vastaseid. Eelkõige tuleb see arusaamast nagu poleks tarbimismaksudele alternatiivi. Paraku on riigi toimetulekut võimalik lisaks tarbimisele ja tulumaksule kindlustada ka eelarve kulupoole nutikama planeerimise ning riigiaparaadi tõhusama töökorraldusega.
Käibemaksu alandamist justkui ei soosiks seegi, et oleme juba niigi üks madalama käibemaksuga Euroopa riike. Tervelt seitsmeteistkümnes riigis on käibemaks 21% või rohkem, meiega võrdne on käibemaks neljas Euroopa Liidu riigis. Samas, miks ei võiks me kuuluda käibemaksu osas samasse klubisse Luksemburgiga, kus see on vaid 17%, või siis Saksamaaga? Samas ei anna meie ning luksemburglaste ja sakslaste palku ja pensione ligilähedaseltki võrrelda. Kui aga vaadata Euroopast kaugemale, siis USAs kehtib käibemaks, mis jääb alla 10%.
Võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega kasutatakse Eestis tagasihoidlikult vähendatud käibemaksu määra. Tuues taas näiteks Saksamaa, siis seal on enamus toidukaupadest 7% maksumääraga, kultuuriürituste piletitel puudub aga käibemaks sootuks. Kogemus, mis vääriks rakendamist meilgi. Lisaks tuleks meil madalam käibemaks kehtestada ka lastekaupadele, sest nii näitaks riik hoolivust perede suhtes.
Käibemaksu alandamine vähemalt koroonakriisi ajaks on teema, mis vääriks tõsist debatti.
keegi ei kommenteeri, tähendab, et oleme selle “ajutise ” 20% nõus, ausalt öeldes me nagu ei teadnudki niisugusest asjast nagu käibemaks tuhkagi, enne kui krooniga kuulutati välja 18%-ne käibemaks.
Siinsel kommenteerimisel puudub mõte.
Tõsta tuleks ettevõtete maksustamist!
Kuhu nad panid oma kasumi, et nüüd peab riik neid ülal pidama?
Kapitalismis nii asjad ei käi.
Ega siis ometi kommunism tagasi pole?
1. KÄIBEMAKSU tuleks alandada ainult toitainetele, Eestimaal kasvatatud-toodetud ja 5%
2. Pensionid ja palk kokku peaks olema TULUMAKSUvaba samapalju kui on riigi keskmine palk, mis tähendab igaaastast muutust ning sealt edasi peaks olema kõrgema maksumääraga, nt.22%
***tulumaksuvaba osa suurenemine- sest RIIK on lükanud E-teenustega ja riigiaparaadi-süsteemides mitte vähendanud , teenused kodaniku taskust TOPELT, inimene peab omama kodus internetiteenust(postkontorid kadunud, pangaautomaate vähendatud, maksude tasumine pangas,kohtusse dokumendid, deklareerimine, digiarst, arstide vastuvõtud, eest.ee teabekeskus, lepingute sõlmimised elutähtsate tarbimiste jaoks, lisandub praegune pandeemia õppus- ainult digidokumendid ja eelregistreerimised, kooliõpe, toidu tellimine, TV -kaabellevi on kohustus koos internetiteenuse madalaima hinnaga jne.) See tähendab, et on tekkinud metsik tavakodanikule kulude lisamine igakuiselt(mob.tel.+tv+internett vähim pakett tuleb kokku vähemalt 35.- eur/kuu) – ei kuulu sotsiaalhoolekande toetuste ja väljaminekute eluaseme ning toiduraha hulka kohustuslikuks kättejäävas summas igakuiselt.
Seda ei vähendata KÄIBEMAKSUGA ja TULUMAKSUS ei saa deklareerida tagastamiseks.
*****need mõlemad koos annaks tõesti tonksu majandusele, sest elavdub teenuste kasutamine(praegu ju üksosa elab töökoha arvutites- hõlptulu ja vähene tööviljakus !?), lisaks hakkaks vähem toitu prügikasti minema- ei osteta ODAVMÜÜGIGA ette hapnema ja visatakse ära ning seesama raha läheks käibesse – nt. kultuur-piletid , sport, SPA, jne., milline vähendab stressi ja vähendab haigestumisi.
HAIGUSLEHED – nende oss võivad olla esimesed 3…4 päeva nagu algne seadus oli, kuid kes on töötanud üle 15 aasta, peaks olema haigusleht 100% kodusel ravil(kodukulud ju ei vähene ning lisanduvad vajalikud arstimid) ning haiglas olekul 80%(on ju omaosalus ja osa teenuseid tasulised nt.taastusravil)
Vot, tak , tulge alla Toompealt ja vaadake allapoole pilvepiiri….., mitte nagu Vene ajal sai vaadatud selgel ööl Helsingi tulesid – küll seal on hea …. Nüüd on headust liiast – inimesi sureb ilma pandeemiata ka nagu kärbseid ja lisaks suitsiidsus on metsik.
Miks keegi ei räägi,et näiteks Saksamaal on esmatarvetel käibemaks 9 protsenti.Ka lahjal õllel näiteks.