Alustuseks tahan rõhutada, et ma mingil juhul ei visku, veel vähem ei võta Jüri Ratase kaasuses sisse oma kohta erakondlikus ringkaitses. Hoopis vastupidi. Toetan Riigikogu esimehe kutsumist korruptsioonivastase erikomisjoni ette, et alustada süvenemist süüdistustesse, millest kõik selgesti aru saavad samas olukorrast selgemat üle- või sissevaadet omamata. Isegi süüdistavasse kirjaviisi vormitud artikli autor tunnistas veidi pärast uudispommi lõhkemist, et raamatupidamise seisukohast ei tehtud vist midagi valesti. Hea tava suhtes aga eksiti.
Jüri Ratas on tavatult tegus poliitik. Peaministrina oli tal kuni 15 erinevat kohtumist päevas, neist mõnedki väljaspool Tallinna. Paaril korral olen Jürile öelnud, et ilmselt valmistus ta noorena sporti tehes alateadlikult erakordseiks pingeteks, mida tal tulevikus riigimehena taluda tuleb. Olen koos temaga kahel korral käinud valimiseelsel tutvustusringreisil Hiiu- ja Saaremaal. Siis käisime Kuressaares ja Kärdlas majast majja ning korterist korterisse, jagades valimismaterjale ja andes lubadusi. Mina pudenesin Jüri tempost juba kuuenda maja kolmandal korrusel. Pealegi kahtlesin me aktsiooni tingimusteta vajalikkuses.
Olen töötanud president Lennart Meri meeskonnas ja mäletan tema töösuutlikkust, mis erilise hoo sai sisse siis, kui tavainimesed hakkasid magama minema. Ta nõunike tööpäeval oli vaid algus, lõpu kohta polnud meil oma naistele midagi täpsemat öelda, veel vähem lubada. Lennart Meri oli vaatamata põhiseaduses sätestatule väga aktiivne siseriiklikes küsimustes sõna võtma. Sageli kitsas ringis ja vähemasti kord aastas Estonias kõnet pidades. Kersti Kaljulaid on Lennart Meriga võrreldes üsna tagasihoidlik sisepoliitika küsimustes.
Sageli käisid Kadriorus külas tollase Eesti poliitliidrid kas üksi või grupiti. Ikka ja alati pakuti neile ka suupisteid ja õhtusööke. Ei mäleta, et riigipea oleks koos kantselei direktori akadeemik Veidermaga arveid kokku löönud ja ohanud, et raha hakkab otsa saama. See polnud ega polegi presidendi ega ka peaministri ülesanne. Neid liidreid ümbritsevad nõunikud, sekretärid ja adjutandid, kes hotelle, jooke ja eineid tellivad ning kindlasti ka rehnutti peavad. Minu jaoks oleks hoopis kahtlasem, kui president või peaminister võtaks osa prisketest pidusöökidest ta auks, mille korraldajaiks on vastuvõtjad. See annaks hoopis ilmsema võimaluse olukorras korruptsioonivõrseid näha. Mulle meeldib BMW reklaamlause – me ei anna aru tootearendusest, vaid tutvustame teile selle tulemusi. Liidreid tuleb hinnata nende tehtu ja saavutatu põhjal. Riigikogu erikomisjonil on võimalus, arvestades kahtlustatava tänast positsiooni, asjaolusid selgitada ning siis oma hinnang anda. Tean, et komisjoni ette astub ka riigisekretär. Jällegi õige taotlus.
Eestlane ütleb sageli üsna tabavalt. Üks neist elutarkustest kõlab nii: “Võta pits ja pea aru.” Nii püütakse üleliigsete, halbu tagajärgi kaasa toovate ettevõtmiste eest hoiatada. Mina tahaks ajakirjanikele soovitada: “Võtke piits, kuid pidage aru.” Pigem enne, kui nüpeldama asute, sest iga jõud toob paratamatult kaasa ka vastumõju. Sageli vastupidise sellele, mida piitsutades saavutada taheti. Ometi haarake piits kindlasti siis, kui olete täiesti kindlad, et teisiti pole enam võimalik. Nii lihtne see lõpuks ju ongi.