Erki Savisaar: jõukate tulumaks võiks küündida isegi 30 protsendini

Erki Savisaar, Riigikogu rahanduskomisjoni esimees

Suurem osa valdkonna asjatundjaid ja riigieelarve koostamisega kokku puutunud inimesi on jõudnud ühisele seisukohale – vanamoodi edasi minna ei saa. Vaja on muuta maksusüsteemi või vähendada riigi poolt pakutavaid teenuseid.

Pole saladus, et meie riigieelarve on viimastel aastatel olnud defitsiidis ning kui me tahame muuhulgas vähendada ravijärjekordi, panustada veelgi rohkem siseturvalisusse, tõsta pensione ja pakkuda paremat ühistransporti, on vaja suurendada tulusid.

Küsimus on, millal ja kuidas. Eesti maksusüsteem toetub kolmele põhisambale: tulumaks, käibemaks ja sotsiaalmaks. Teiste maksudega on võimalik teha peenhäälestust ja panna paika rõhuasetused. Põhjamaiselt solidaarse ja hooliva ühiskonna poole liikudes tuleb meil senisest rohkem pöörata tähelepanu nendele inimestele, kel on raskusi toimetulekuga. Teisisõnu – kett on täpselt nii tugev kui selle nõrgim lüli.

Üks heaoluriikidele iseloomulik moodus on kehtestada astmeline tulumaks põhimõttel, mis jätaks madalapalgalistele rohkem raha kätte ning säästaks ka riiki, kuna vajadus tegeleda erinevate toetuste maksmisega väheneb.

Eestis on ka täna astmeline tulumaks. Esimene aste on nullist 500 euroni ning sealt edasi teisel tulumaksuastmel on maksumääraks 20 protsenti. Tõsi, see pole küll päris klassikaline astmeline tulumaks, sest paralleelselt rakendatakse ka tulumaksumäära vähendamist, kuid see pilt muutub peatselt.

Alates 2023. aastast hakkab riikliku pensioni saajatele kehtima maksuvaba tulu keskmise vanaduspensioni ulatuses olenemata nende muudest sissetulekutest. Prognoosi kohaselt on kahe aasta pärast keskmine vanaduspension eeldatavalt 622 eurot kuus, seda ületav summa saab olema maksustatud 20-protsendilise määraga.

Nüüd on küsimus, mitu maksuastet veel juurde teha. Minu hinnangul võiks tõmmata kolmanda astme joone näiteks kolme keskmise palga joonele. Jõukamate inimeste tulumaks võiks minu hinnangul selles astmes küündida isegi 30 protsendini. Kõlab esmapilgul palju, kuid võrreldes kõrgelt arenenud riikidega säilitaksime endiselt konkurentsieelise.

Astmelise tulumaksu võlu peitub selles, et saame täpselt sihtides raskustes olevatele inimestele tuge pakkuda. Jah, on välja pakutud ka toiduainete käibemaksu alandamist, kuid sellest saab osa ka jõukam ühiskonnakiht ning uuringud näitavad, et käibemaksu vähendamine ei alanda toodete hinda kauplustes. See meede ei ole tõhus. Sama põhimõte kehtib ka aktsiiside langetamise kohta.

Kindlasti tuleb suurendada linnade ja valdade õigusi kohalike maksude kehtestamiseks. Koostöös kohaliku kogukonnaga saab iga omavalitsus endale sobiva mudeli välja töötada. Rõhutan – see oleks võimalus, mitte kohustus. See võimaldaks omavalitsustel olla omanäolisemad ning pakkuda elanikele paremaid teenuseid, kogudes selleks raha näiteks turistidelt.

Maksusüsteem ei tohi takistada ettevõtlust ja peab toetama majandust laiemalt. OECD hinnangul mõjutavad kõige vähem majanduskasvu varamaksud. Eestis kinnisvaramaksu ei ole ja meie varamaksude põhiline komponent on maamaks, mis laekub kohalikele omavalitsustele, kui riik ei ole seda vägivaldselt ära võtnud. Nagu on näiteks tehtud kodualuse maamaksuvabastusega, kaitsealuste maade maksuga jne. KOVide maksutulude osakaal kogu maksutulus on viimase 20 aasta jooksul varieerunud 13-15% vahel. See näitaja peaks olema suurem.

Eestis oli 2019. aastal maksutulu osakaal sisemajanduse kogutoodangust 33,3%, Euroopa Liidu keskmine oli 41%. Tunnustatud majandusanalüütik Peeter Koppel viibutas maksudest rääkides hoiatavalt sõrme, et Eesti ei valiks Prantsusmaa (47,4%) teed, mis tooks kaasa stagnatsiooni, ning rõhutas, et võiksime eeskuju võtta näiteks Hollandist ja Luksemburgist. Sellega andis härra Koppel omaltpoolt rohelise tule mõistlikule maksutõusule, sest Hollandis on maksukoormus 39,8 ja Luksemburgis 40,5%.

Loomulikult on võimalus valida ka õhukese riigi mudel ja asendada sotsiaalmaks ravikindlustusega (vanemaealiste ja kehvema tervisega inimeste kulud tõusevad hüppeliselt) või loobuda tasuta kõrgharidusest (maapiirkondadest ja väikelinnadest tulevad tudengid peavad lisaks üürile ning transpordile hakkama tasuma õppemaksu), kuid Keskerakonna hinnangul ei ole see jätkusuutlik lahendus.