20. augustil tähistame Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva. Keskerakonnale on laekunud mitmeid meenutusi toonastest pöördelistest sündmustest, mida järjepanu avaldame. Seekord jagab mälestusi aastatel 1982-2018 Tartu linnavolikogu liikmena tegutsenud Olev Raju.
20. august 1991 on tänaseks paljudele juba midagi, mis kuulub perioodi “enne minu ajaarvamist”. Suhteliselt palju on räägitud sellest, mis toimus 1991 augustis Tallinnas teletorni juures ja Toompeal. Kuid võitlus käis ka mujal…
Tartus oli sel päeval näiliselt rahulik – tankid olid Tartust mööda läinud, tänavatel demonstratsioone ei toimunud ja ka sõjaväge ei liikunud. Kuid pinged olid üleval ja tegevus toimus. Kell 14 toimus Tartu Linnavolikogu istung – loomulikult erakorraline. Traditsioonilise Inseneride Maja asemel oli seekord kogunemiskohaks Raekoja saal. Alustasime 22 volinikuga, lõpetasime 28 inimesega.
Kuiv protokoll väidab – võeti ühehäälselt vastu volikogu avaldus. Ja kehtestati reeglid tööks erakorralistes tingimustes (loe: kuidas edasi minna siis, kui osa volikogust kas istub või on Siberis).
Tegelikult oli juttu palju rohkemast. Jätame kõrvale musta huumori, kus volikogus deklareeriti, et Tartu volikogu nõuab endale eraldi vagunit Siberisse sõiduks. Samuti ei ole ma tänaseni kindel, et õige oli info, et vagunid koos käeraudadega on Kärkna jaamas juba ootamas – ma lihtsalt ei usu, et riigipöörde üritajad oleksid olnud nii head organisaatorid, et see neil oleks juba valmis olnud. Meeleolu oli ärev, kuid võitlusvalmis. Oli ju selge, et kindralid lehmade lüpsmisega hakkama ei saa ja NSVL-i majanduslik kollaps kiireneb. Olukorras, kus Eesti valitsus oli juba enne mässu pidanud arutama hädaabinõusid elanikkonna toitlustamiseks, oli selge, et me peame Eestis mingi aja vastu. Kuna maailmas putšiste ei tunnistanud, oli nende ettevõtmise kokku kukkumine selge. Küsimus oli – kas nad suudavad võtta võimu ja kui tõesti suudavad, siis kui kaua nad tegutseda saavad ja palju pahandust selle ajaga teha suudavad…
Siit lähtus ka volikogu käitumine. Olulisim ülesanne oli ära hoida verevalamine. Kõigepealt arutati, kui palju on olnud kontakte sõjaväega ja kuidas see võib Tartus käituda. Tartu sõjakomissari Laaneotsa hoiak oli selge – see mees hoidub mistahes supist nii kaugele kui võimalik. Tänu tema rahulikkusele ja lennuväljal ikka veel valitsevale Dudajevi vaimule (Dudajev ise oli selleks ajaks juba Tšetseeniasse siirdunud) õnnestus saada kokkulepe lennuvälja ülema Janiniga – sõjavägi Tartus tänavatele ei tule. Mässajad põhjendasid nõuet viia igal pool sõjavägi tänavatele vajadusega ära hoida korratused ja röövimised. Sõlmisime garnisoni ülemaga kokkuleppe, et linnavalitsus tagab korra ja hoiab ära provokatsioonid. Siis saab sõjavägi hiljem deklareerida – kord niigi majas, pole vajadust tänavatel olla. Nii ka läks, Tartus käituti distsiplineeritult (mitte nii, nagu see käib tänapäeva maailmas) ja ka provokatsioonid hoiti ära.
Mässajad olid teatanud – kõigi tasandite võimuorganite volitused on peatatud. Tartu Linnavolikogu deklareeris: meie jätkame tööd, lähtudes Eesti Vabariigi seadustest. See deklaratsioon võis muidugi tähendada repressioone, kui mässajatel õnnestub mingi aja võimul püsida. Sellest lähtudes võttis linnavolikogu vastu oma töö korraldust puudutavad otsused. Lepiti kokku, et kuni 49 volinikust saab veel kokku tulla 9, on volikogu otsused seaduslikud ja kohalik võim toimib. Ka arutati võimalikke konspiratiivseid kohtumiskohti musta variandi – kui mässajad tõesti asuvad füüsiliselt likvideerima Tartu omavalitsust – jaoks. Otsuse töökorraldusest erakorralises olukorras sai volikogu juba oma järgmisel istungil tühistada…
Istungilt jõudsin koju kuskil 16 paiku, s.o. just selleks ajaks, kui Tallinnas teletorni juures oli olukord kriitiline. Televiisor ja raadio olid loomulikult sees kuni Ülemnõukogu otsuseni Eesti Vabariigi taastamisest ja sõnumiteni Moskvast, et putšistid on seal kaotamas. Tunnistan ausalt, et šampust ma õhtul lahti ei teinud. Närvipinge oli olnud selline, et tõeline kergendus ja rõõm jõudsid pärale alles järgmisel päeval.
Mida aastad edasi seda rohkem meile vabaduse võidelnud kangelasi esile kerkib !
USA-s arvati, et koroonaga on hullem möödas, aga haigus naasis hullemana kui varem. Patsiendid on nüüd nooremad ja raskemini haiged.
Paar kuud tagasi palvetasid meedikud Kalifornia Santa Monica Saint John’si haiglas, kuna arvati, et pandeemia hakkab läbi saama. Haigla intensiivis oli selleks ajaks surnud 69 koroonahaiget, vahendab New York Times.
Juuni algul ei lisandunud intensiivi enam ühtegi koroonapatsienti. Arvati, et hullem on möödas. Nüüd on aga osakond taas suletud ja isoleeritud. Koroona tungib uuesti peale, seda Delta variandi tõttu. Uusi nakatumisi lisandub rohkem kui eales varem. Valitsusasutused, koolid ja äriettevõtted nõuavad maske ja vaktsineerimist.
Los Angelese maakonnas lisandub iga päevaga üle 2500 uue nakatumise. Üha enam inimesi satub koroonaga haiglasse ja sureb, põhiliselt on need vaktsineerimata inimesed. Isegi Santa Monicas, kus 80 protsenti elanikest on vaktsineeritud, lisandub üha enam nakatumisi ja haiglad nagu Saint John’s hakkavad täituma.
Möödunud nädalal tuli haiglasse sisse niipalju koroonapatsiente, et kohti enam ei jätkunud, neid tuli juurde teha. Meedikud on juba täiesti meeleheitel ja küsivad ahastuses, millal see kõik ükskord lõppeb.
Viimased 3 nädalat on haigla intensiivravi osakond olnud täis. Inimesed, kes haiglasse tulevad, on haigemad kui varem. Alates 1. juunist on haiglas surnud 6 koroonapatsienti.
Uus koroonapatsientide laine on seda hullem, et juba varasemast on järjekorras inimesed, kelle ravi on koroona tõttu edasi lükatud. Haiglasse on jõudnud raskes seisus sellised patsiendid, kelle ravi on tulnud koroona tõttu edasi lükata.