Enn Eesmaa: eesmärk (p)ühendas abinõud

Enn Eesmaa

Täna tähistame Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva. Keskerakonnale on laekunud mitmeid meenutusi toonastest pöördelistest sündmustest, mida järjepanu avaldame. Seekord jagab mälestusi endine ajakirjanik ja praegune Riigikogu liige Enn Eesmaa.

Praegu nii ohtrad meenutused Rahvarinde ja Eesti Komitee kunagistest erimeelsustest ja vähesest ühistegevusest tõid mulle meelde vaimuka sõnamängulise anekdoodi meile nii armsa oma raha – krooni aeglasevõitu tuleku põhjustest. Küsimusele, et miks see kroon juba kord ei tule, kõlas toona vastus – asi venib seetõttu, et kõik juhtpoliitikud tahaks seda krooni ennekõike oma peas näha.

Ega aastatega pole inimesed, eriti aga poliitikud kuigi palju muutunud. Oma vaba Eesti riiki tahtsid ju kõik. Eesmärk oli ühine, strateegias, eriti aga taktikas oli erinevusi. Suur osa üldsusest pidas kahe esinduskogu kemplemist pigem lüürikute ja füüsikute vaheliseks väitluseks ning lootis, et seda, kohati pingelist vastasseisu kolmas osapool meie kahjuks ära ei kasuta. Elasime ju tollal ikka alles Nõukogude Liidus.

Mäletan neid aegu hästi, sest töötasin “Aktuaalse kaamera” peatoimetajana ning tegin korrespondendina agaralt kaastööd Soome MTV uudistele. Üldiselt oldi neis ringkondades arvamusel, et Rahvarinne läheneb oma eesmärgi saavutamisele reaalsematest, pragmaatilistest lähtepositsioonidest. Eriti kahtlesid Soome kolleegid Eesti Komitee võimalustes radikaalsetest, kuigi ideaalmaailmas õigetest nõudmistest lähtuvalt Eesti NSV Nõukogude Liidu haardest välja väidelda. Võidelda ei soovinud ju üksmeelselt keegi.

Rahvarinde esindajad tunnetasid oma võimalusi, samas aga paljude eesmärkide otsekohese saavutamise võimatust realistlikumalt. Mõnigi tollastest Rahvarinde liidritest oli toonase reaalelu olulistel positsioonidel ning teadis mängureegleid kuni nüansipeensusteni. Ära ei tohtinud ega võinudki unustada Ülemnõukogu olemasolu ja selle keerulist koosseisu. Suure ja ülla eesmärgi saavutamise tuhinas oli erakordselt tähtis enesele pidevalt ette kujutada, mismoodi suhtub toimuvasse rahvusvaheline üldsus, keda ülevoolavalt varustas teabematerjalidega Nõukogude Liidu propagandateenistus. See oli keeruline mäng, mis nõudis ühtaegu nii külma pead kui kuuma verd.

Oluline oli Eestis toimuvatele protsessidele anda üldrahvalik tähendus ja toetus, mis õnnestus oivaliselt 1988. aasta aprillis Eesti Televisiooni otsesaates välja käidud Rahvarinde kui üldrahvaliku liikumise algatamise mõtte läbi. Juba järgmisel päeval jõudis Rahvarinde deklaratsioon EKP Keskkomiteesse. Noorematele lugejatele tasub seda kindlasti meenutada, sest just täna välisministeeriumina tuntud hoonest juhiti tegelikult tollast Eestimaad. Nõukogude relvajõudude üksused ja julgeolekujõud valvasid, et see juhtimine oleks võimalik ja viljakas. Teleuudised toetasid ja soosisid oma teemavalikus julgelt ja otsesõnu kõike seda, mis Eesti vabanemisele kaasa aitas.

Tollal olid ETV uudised kallutatud ja jumal tänatud. Õigemini küll tänu teleuudiste tegijatele, kes riskile ja ohule vaatamata väljendasid, näitasid ja kommenteerisid seda, mida rahvas meilt ootas. Hiljem on välja tulnud, et KGB-s koostatud riigivastase tegevuse eest arreteerida kavatsetud inimeste nimekirja eesotsas olid tollase Rahvarinde liidrid. Arved taheti klaarida paljude teistegagi. Olgu siinkohal nimetatud vaid Arnold Rüütli nimi, kes hiljem ise neid dokumente näha sai. Küllap seetõttu oligi mõnikord teleuudiste tegijail teatud raskusi esinejate leidmisel, sest otsepildis ja helis oma mõtteid välja öeldes sai väljaütleja positsioon selgeks nii rahvale kui toonastele valitsejatele.

Mitte kõik ei pürginud neil aegadel tegutsejate esiridadesse, otsustades pigem kõrvalt vaadata, kuidas asjad edenevad. Eriti selgesti väljendus see Eestile alguses nii traagilisena tundunud, kuid tegelikult meile lausa uskumatult õnnelikuks ja vabanemisel otsustavaks kujunenud augustiputši päevil. Ometi ei teadnud meist keegi, kes peale jääb ning Edgar Savisaare ning ta mõttekaaslaste kohati lausa hulljulge tegutsemine oli rahva hulgas pidevaks kõneaineks. Loomulikult kajastas „Aktuaalne kaamera“ pidevalt ja ilma kärbeteta ka Eesti Komitee ja Eesti Kongressi tegevust. Selle parimaks tõestuseks on teleuudiste eetris olnud uudislugude arhiiv, mida nüüdsete tähtpäevade puhul uuesti hea ja õpetlik vaadata on. Nii tollase ja tänasegi poliitika ning meedia mõttes.

Sellest kõigest on tänaseks möödas 30 aastat. Tunduks, nagu oleks tunduvalt rohkem. Ajaloos on tundeist siiski tähtsamad tulemused. Ja selle eest tuleks meil südamest tänada kõiki neid, kes toona suuri tegusid tegid ning Eesti vabade riikide hulka tagasi tõid.

1 Kommentaar
  1. Põhilised 1 kuu ago
    Reply

    vead olid tollal vormistuslikud. Nimelt ei suudetud eraldi tajuda riikidevahelise õiguse mõisteid de iure ja de facto.
    Nt Eesti oli iseseisev de iure juba 1918.a-st peale ning see polnud peatunud ega lõppenud (lõppes see alles 2003.a rahvahääletuse järel) ning de iure seisundit polnud üldse vaja käsitleda.
    Küll oli vaja määratleda de facto seisund. Sest 1940…1991 oli Eesti de facto okupeeritud (NSVL-i, Saksamaa ja NSVL-i poolt) ning de facto vabariiki sai vaid JÄTKATA. Mitte TAASTADA nagu on seni käsitletud. Täna pole seega TAASiseseisvumispäev, vaid Eesti vabariigi de facto jätkamispäev Eesti NSV piirides. Sest 4,7% on endiselt Venemaa poolt okupeeritud.
    Ning huvitav on tõik, et kuna Petserimaa ja Narvataguse ehk 4,7% Eesti vabariigist seisuga 16.06.1940. pole iseseisvusest loobunud, nagu Eesti NSV osa rahvahääletusega 2003.a, siis on Petserimaa ja Narvataguse ainsad Eesti vabariigi osad, mis on riigiõiguslikult de iure endiselt ISESEISVAD! Eesti NSV osa on ju EL-i käskude-keeldude meelevallas ning põhiseadus on alam seadusürik ehk Eesti NSV ala pole juba 17 aastat iseseisev. Ehkki meie klikile see ei meeldi ja nad seda tõde pidevalt salgavad maha ega taha tunnistada.
    Seega 1991.a Eesti NSV maa-alal iseseisvust JÄTKATI, mitte ei taastatud. Täna on seega iseseisvuse de facto jätkamispäev Eesti NSV maa-alal.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.