Oudekki Loone: astume elektriturult välja. Odava energia tagaks riik

Nii Eestis kui kogu Euroopas tuleks nüüd see õnnetu eksperiment nimega “elektrituru liberaliseerimine” läbikukkunuks kuulutada. Iga sent elektrihinna tõusu vähendab meie inimeste heaolu. Meie tööstuslikus maailmas ei saa inimene elada ilma elektrita: ilma valguseta, ilma soojuseta, ilma külmkapita, pesumasinata ja nii edasi ja nii edasi. Tööstusest kõnelemata – kui me tahame, et siin maal ka edaspidi tööd ja leiba oleks, siis me ei saa endale lubada pidevalt tõusvaid energiahindu. Lõpuks, see on või ja leib, sest või ja leib ei ilmu meie toidulauale lihtsalt maagilisel moel, nende tootmine, transportimine ja müümine vajab energiat.

Loomulikult, kõigepealt tuleb valitsusel tuleb lisaks olemasolevale võrgutasu langetusele ning toetustele võtta kiirkorras ka ajutised meetmed nagu käibemaksulangetus või taastuvenergiatasu kompenseerimine. Kuid pikas perspektiivis see ei aita.

Ei tule kunagi tagasi

Ei ole vaja arvata, et külm läheb mööda või Norra kosed hakkavad rohkem voolama või materialiseerime kuskilt maagilisel moel tuumajaama ning siis saab kõik korda. Pigistame silmad kinni ja siis inimesed harjuvad ära. Ei. Tänasel viisil jätkates ei tule odav elekter ei tule enam kunagi tagasi. Piisab paarist protsendist tavavõimsuste puudujäägist, et hind sööstaks läbi lae. Seda mitte ainult Eestis.

Elektrihinnad tõusevad igal pool Euroopas, ühtedel ja samadel põhjustel. Esiteks, loomuliku monopoli, nagu see on energia, andmine erakätesse. Isegi traditsiooniline liberaalne majandusteadus on nii sada aastat nõustunud asjaoluga, et loomuliku monopoliga valdkondade andmine turu kätte toob kaasa hinna kallinemise ja kvaliteedi halvenemise. Nii on juhtunud Eestis ja kogu Euroopas elektriga. Loomulik monopol – eraomandus – kõrged hinnad.

Ärme hülga fossiilkütuseid

Teine põhjus on asjaolu, et ilma fossiilsete kütusteta me praegu – ja arvatavasti veel pikka aega – oma industriaalset heaoluühiskonda üleval pidada ei saa. Muidugi need on saastavad ning muidugi on see probleem. Kuid – tehniline, mitte majanduslik probleem.

Tehnilise probleemi lahendamine viisil „anname selle turujõudude meelevalda, küll turg kõik ära lahendab” on toonud meile ainult absurdselt kõrged CO2 kvootide hinnad, kuid pole lahendanud küsimusi kliima soojenemisest või loodushoiust. Vaadake, CO2 on samuti tegelikult naturaalne monopol, õhk ja ilm kuuluvad kõigile, selle suunamine turu kätte toob kaasa ainult hinnatõusu. Täpselt nii, nagu elektrienergiaga on juhtunud.

Saastaja ei maksa. Tarbija maksab. Inimeste heaolu väheneb. Aga mis on meie riigi mõte, kui me oma elanikele mõistlikku elukvaliteeti pakkuda ei suuda?

Loobugem

Olukorra parandamiseks tuleb tunnistada, et kuningas on alasti. Turg on läbi kukkunud. Nii elektriturg kui tänane CO2 kvootidega kauplemise süsteem. Meil tuleb nendest loobuda.

Eesti riik, kõik Euroopa riigid, peavad võtma energiatootmise ja pakkumise oma võimekatesse kätesse, tehes seda meie inimeste ja meie ettevõtete parema käekäigu huvides. Loomulikult, vastutasuks soodsa energia eest tuleb kõigil maksimaalselt kaasajastada tootmisprotsesse nii, et need oleksid võimalikult loodussõbralikud, et CO2 emiteeritaks võimalikult vähe. Kuid nende normide kehtestamine ja selle täitmise üle valvamine on tehniline ülesanne, millega avalik võim saab suurepäraselt hakkama.

Mõnes valdkonnas on riik tegelikult väga hea peremees ja energeetika on üks nendest.