Kurb on vaadata, kuidas vabariigi peaminister järjepidevalt nullib mõne lausega nende inimeste töö ja vaeva, kes on pingutanud, et riiki kogu selle toetusmeetme väljatöötamise protsessi ajal aidata. Praegu on riik loonud toetusmeetme, kus toetuse saajateks on üle 60% peredest. Kuid sisuliselt oleks mõistlik teha universaaltoetus, mis oleks sujuvam ja kiirem lahendus.
Valitsus peab otsa vaatama ka faktile, et energiakriisi järel tuleb elukallidus, kuid samas pole nende poolt tehtud (vaatamata Tallinna korduvatele ettepanekutele) ühtegi sammu selleks, et toimetulekutoetuse piirmäär üle vaadata.
Peaminister heidab Tallinnale ette, et „ootasime“ avalduste vastuvõtmisega 17. jaanuarini. Tegelikult – peaks peaministril küll nii palju ülevaadet riigis toimuvast olema, et ta teab, et see on teistest omavalitsustest vaid mõni päev hiljem. Ja see täiendav aeg kulus Tallinnal selleks, et luua tehnilised rakendused, värvata uusi ja koolitada praeguseid töötajaid. Sellepärast, et pealinnas on oodata kuni 60 000 avaldust, mis ületab kõrgelt ükskõik mis teise omavalitsuse abivajajate arvu. Eriti alatu on kritiseerimine sellel taustal, et riik e-taotlemise keskkonna arendamist enda peale ei võtnud, jättes selle omavalitsuste kanda ning ei suutnud ka oma poolt meile uute töötajate koolitamiseks juhtnööre edastada jaanuari alguseni.
Kui vaadata, mida linn on ette võtnud kasvõi koroonapandeemia ajal (esimese haiguspäeva hüvitamine, koroonaennetuspunktide võrgustik jne), siis näitab see selgelt, et Tallinna linna pärast ei ole vaja riigil muretseda – meie saame hakkama. Meie jalad on ammu kõhu alt välja võetud.
Omavalitsus ei ole valitsuse hüpiknukk. Omavalitsus teenib oma inimeste huve, kaitseb abivajajaid, korraldab kohaliku elu küsimusi ning mis peamine, tegutseb iseseisvalt.
Rahvatarkus ütleb, et „kui ei oska aidata – siis vähemalt ära sega“. Selle asemel, et kriisiajal meediamüra tekitada, oleks tark hoopis rahva häält kuulda võtta, austatud proua peaminister.