Eesti Keskerakonna juhatus võttis vastu 102 uut liiget, teiste seas liitus Eesti suurima ja vanima erakonnaga Pirita linnaosa vanem Kaido Saarniit.
“Olen siseturvalisuse teemadega igapäevaselt tegelenud üle kahekümne aasta. Nii riigi kui Tallinna tasandil on viimastel aastatel tehtud Keskerakonna juhtimisel palju olulisi arenguid nii valdkonda sissepoole kui ühiskonnas laiemalt,” lausub Kaido Saarniit. “Seda peab tunnustama. Samas on pikk tee veel minna, et siseturvalisuse teemad oleks õiglaselt väärtustatud ja ühtemoodi mõistetud. Keskerakonnaga liitusin, kuna julgeoleku vaatest on oluline, et me ei liigitaks oma elanikke paremateks ja halvemateks, vaid seisaksime kõigi eest. Keskerakond seda teeb ning soovin ka oma panuse selle kaitseks ja arenguks anda.”
Kaido Saarniit on töötanud alates 2000. aastast Politsei- ja Piirivalveameti haldusalas, sealhulgas 2004. aastast alates Põhja Politseiprefektuuris juhtivatel ametikohtadel. Enne Pirita linnaosa vanemaks asumist täitis ta Haabersti linnaosa vanema asetäitja ülesandeid.
Keskerakonna Tallinna piirkondade nõukogu esimehe Mihhail Kõlvarti sõnul on Kaido Saarniit end tõestanud vastutustundliku ja suure töövõimega juhina. “Pirital asub Tallinna esindusrand ja linnaosa pakub looduskaunist elukeskkonda, mis on eriti meeltmööda noortele peredele. Pirita linnaosa vanemana ootab Kaido Saarniitu lai tööpõld, sest eesmärk on värskendada rand nii kohalikele kui kõigile Tallinna elanikele tänapäevaseks, suurendada piirkonnas lasteaiakohtade arvu ning parendada kohalike kooliümbruste liiklustaristut, mis arvestaks ennekõike laste turvalisuse huvidega,” räägib Mihhail Kõlvart.
Keskerakonna peasekretär Andre Hanimägi tunneb headmeelt, et Riigikogu valimiskampaania esimene etapp on kulgenud niivõrd edukalt, et viimase kuu jooksul on erakonnaga liitunud üle 100 liikme. “Tänavu sügisel on Keskerakond panustanud telgikampaaniale ja personaalsele suhtlusele. Usume, et inimestega silmast-silma rääkimine ning nende murede ja rõõmude kuulamine toob pikemas perspektiivis edu. Samuti on hästi vastu võetud meie eakate toetamise programm, millele on allkirja andnud juba sadu inimesi,” ütleb Andre Hanimägi.
Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski strateegial iga hinna eest territooriumist kinni hoida on riigi jaoks katastroofilised tagajärjed.
Teise ilmasõja ajal 1942. aasta lõpus, kui Wehrmacht ei suutnud enam itta edasi liikuda, lülitas Hitler Saksa maaväed „vaenlase survestamise” strateegialt üle „maa-ala hoidmise” strateegiale. Hitler nõudis, et tema armeed kaitseksid Nõukogude territooriumi suuri, suures osas tühje ja ebaolulisi osi, kirjutab sõjaveteran ja USA kaitseministri endine nõunik Douglas Macgregor väljaandes The American Conservative.
„Maa-ala hoidmine” mitte ainult ei röövinud Saksa sõjaväelt tema võimet kasutada operatiivset üllatusmomenti ja ennekõike aeglast, metoodilist Nõukogude vastast üle manööverdada; maa-ala hoidmine surus ka Saksa logistika põlvili. Kui maa-ala hoidmine kombineeriti lõputute vasturünnakutega kasutu territooriumi tagasivõtmiseks, mõisteti Wehrmacht sellega aeglasele ja jahvatavale hävingule.
Ka Ukraina president Volodõmõr Zelenski (arvatavalt USA ja Briti sõjaliste nõustajate nõuandel) on võtnud kasutusele strateegia Ida-Ukrainas maa-ala hoidmiseks. Ukraina väed kindlustasid end linnapiirkondades ja valmistusid kaitseks. Selle tulemusel muutsid Ukraina väed linnakeskused „viimase kantsi” kindlustusteks. Keelati lahkumine sellistest linnadest nagu Mariupol, mis oleks võinud päästa paljud Ukraina parimad väed. Vene väed vastasid metoodiliselt isoleerides ja purustades kaitsjad, kellel ei olnud võimalust põgeneda ega lasta end teiste Ukraina vägede poolt päästa.
Moskva otsustas hävitada Ukraina väed venelaste jaoks kõige väiksema elude hinnaga. Alates hetkest, kui Vene väed Ukraina idaossa sisenesid, olid ukrainlaste kaotused alati suuremad kui teatati, kuid nüüd, seoses hiljutise Ukraina vasturünnakute ebaõnnestumisega Hersoni piirkonnas, on nad jõudnud kohutava tasemeni, mida on võimatu varjata. Ohvrite arv on jõudnud 20 000 hukkunu või haavatuni ühes kuus.
Vaatamata USA-st saadetud 126 haubitsale, 800 000 suurtükimürsule ja HIMARSide lisamisele laastavad kuudepikkused rasked lahingud Ukraina maaväge. Selle katastroofi taustal annab Zelenski jätkuvalt vasturünnakuid territooriumi tagasivõtmiseks, et näidata, et Ukraina strateegiline positsioon Venemaa suhtes ei ole nii lootusetu kui tundub.
Ukraina hiljutine pealetung Izjumi linnale, Donbassi ja Harkivi vahelise ühenduslüli pihta tundus Kiievile kingitusena. USA luuresatelliidid andsid ukrainlastele kahtlemata piirkonnast reaalajas pildi, mis näitas, et Izjumist läänes asuvates Vene vägedes oli vähem kui 2000 sõdurit.
Vene väejuhatus otsustas viia oma väikesed üksused välja piirkonnast, mis moodustab ligikaudu 1 protsendi endisest Ukraina territooriumist, mis praegu on Venemaa kontrolli all. Kiievi propagandavõidu hind oli aga kõrge – olenevalt allikast hukkus või sai haavata hinnanguliselt 5000–10 000 Ukraina sõdurit tasasel lagedal alal, mille Vene suurtükivägi, raketid ja õhulöögid muutsid tapaväljaks.
Arvestades Washingtoni suutmatust lõpetada sõda Ukrainas Venemaa relvade lüüasaamisega, näib kindel, et USA võimud üritavad selle asemel muuta Ukraina riigi varemed Venemaa jaoks lahtiseks haavaks, mis kunagi ei parane. Algusest peale on aga selle lähenemisviisi probleem selles, et Venemaal on alati ressursse lahingute dramaatiliseks eskaleerimiseks ja lahingute lõpetamiseks Ukrainas väga karmidel tingimustel. Uus eskaleerimine on praegu käimas.
President Putin teatas avalikus pöördumises, mis ei tohiks kedagi üllatada, 300 000 reservväelase osalisest mobiliseerimisest. Paljud neist meestest asendavad Venemaa regulaarvägesid mujal Venemaal ja vabastavad nad operatsioonide jaoks Ukrainas. Teine osa reservväelastest täiendab juba Ukraina idaosas asuvaid Vene üksusi.
Washington on pidanud Putini valmisolekut läbirääkimisteks ning Ukraina sõja ulatuse ja destruktiivsuse piiramist algusest peale nõrkuse tunnuseks, kuigi oli selge, et Putini eesmärgid piirduvad NATO-ohu likvideerimisega Venemaale Ukraina idaosas. Washingtoni strateegia kasutada konflikti ära F-35 hävitajate müümiseks Saksamaale koos suure hulga rakettide ja radaritega Kesk- ja Ida-Euroopa liitlasvalitsustele on nüüd tagasilööki andmas.
USA kaitseasutustel on pikaajaline edukas kogemus Ameerika valijate rahustamisel mõttetute klišeedega. Kuna Ida-Ukrainas arenevad sündmused Moskvale soodsas suunas ja Venemaa positsioon maailmas tugevneb, seisab Washington silmitsi karmi valikuga: rääkida sellest, et ta on Ukrainas edukalt „Vene võimu vähendanud” ja oma tegevust piirata. Või riskida piirkondliku sõjaga Venemaaga, mis haarab endaga ühes terve Euroopa.
Euroopas on aga Washingtoni sõda Moskvaga midagi enamat kui lihtsalt ebameeldiv teema. Saksamaa majandus on kokkuvarisemise äärel. Saksamaa tööstused ja majapidamised on hädas energiaga, mis iga nädalaga kallineb. Ameerika investorid on mures, sest ajaloolised andmed näitavad, et Saksamaa majandustulemused on sageli USA raskete majandusprobleemide esilekutsuja.
Veelgi olulisem on see, et sotsiaalne sidusus Euroopa riikides, eriti Prantsusmaal ja Saksamaal on habras. Väidetavalt koostavad Berliini politseijõud varuplaane, et tulla toime rahutuste ja rüüstamistega talvekuudel, kui „multikultuurse” linna energiavõrk kokku kukub. Rahulolematus kasvab, mistõttu on üsna usutav, et Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia valitsused järgivad tõenäoliselt oma kolleegide teed Stockholmis ja Roomas, kes kaotasid või kaotavad võimu paremtsentristlikele koalitsioonidele.
Praegu jätkab Kiievi võim Moskva survestamist, pannes mängu Ukraina viimased isikkoosseisu reservid. Washington kinnitab, et president Biden toetab Ukrainat „nii kaua kui vaja”. Kuid kui Washington jätkab samal ajal Ameerika strateegiliste naftavarude tühjendamist ja Ameerika sõjaliste varude tarnimist Ukrainasse, seades sellega ohtu USA enda kaitse- ja varustusvõime.
Venemaa kontrollib juba territooriumi, mis toodab 95 protsenti Ukraina SKTst. Venemaa ei pea enam Lääne poole murdma. Praegu näib olevat kindel, et Moskva lõpetab oma tegevuse Donbassis ja pöörab seejärel tähelepanu Odessa, vene linna hõivamisele, kus Ukraina väed panid 2014. aastal toime kohutavaid julmusi Venemaa kodanike vastu.
Moskval ei ole kuhugi kiiret. Venelased on oma tegevuses metoodilised ja sihikindlad. Ukraina väed aga hukkuvad vasturünnakust vasturünnakusse. Milleks kiirustada? Moskva võib olla kannatlik. Hiina, Saudi Araabia ja India maksavad Venemaa nafta eest rublades. Sanktsioonid kahjustavad Ameerika liitlasi Euroopas, mitte Venemaad. Tulevane talv muudab Euroopa poliitilist maastikku tõenäoliselt rohkem kui ükski Moskva tegevus. Poola äärmises lõunaosas asuvas 27 000 elanikuga Zakopanes sajab juba lund.
Õigesti tegi aga imelik et ta varem polnud selles erakonnas.
Jõudu, loodetavasti saab tubli juht ja politseisse tagasi ei püri – kui on poliitik?