Suvel, kui jõustub hooldusreform, näeme, kas praeguse valitsuse lubadus tagada hooldekodukoht keskmise pensioni eest, realiseerub või mitte. Samas, liiga palju on juttu hooldekodukohtade kättesaadavusest ja nende hinnast. Tegelikkuses leidub tublisti esmajärgulisem valdkond, mis on kahjuks pälvinud lubamatult vähe avalikkuse tähelepanu.
Arenenud Euroopa ühiskondades, nagu Põhjamaad, austatakse üksikisiku iseseisvust ja panustatakse sellesse, et vanurid tuleksid võimalikult kaua iseseisvalt toime ja et neil ei tuleks eluõhtut vanadekodus veeta. Meie riik on aga valinud vastupidise tee. Elatakse pettekujutelmas, justnagu koht hooldekodus oleks iga pensionäri suurim unistus. Usutakse, et vanainimesed peaks oma kodudest vanadekodusse ära viima, kuna just seal on eakaid parem hooldada.
Mõistagi leidub hooldekodusse kibelevaid vanureid ja ka neid, kes on sunnitud sinna minema, kuna nad ei tule enam ise toime. Riigi siht peaks aga olema hooldekodusse sattumist mitmesuguste koduhooldusteenuste toel võimalikult kaugele lükata.
Kas hooldekodusid eelistav riik hakkab eakate koduhooldusteenuseid kärpima? Kas vanur saab tulevikuski omavalitsuselt kogu abi, mida ta kodus toimetulekuks vajab, või on siingi pandud lootus lastele, kes elavad vanematest sageli kaugel? Teame juhtumitest, kus vanuril on toit otsas, aga sotsiaaltöötaja talle appi ei tule, kuna “graafik” on täis. Tihtipeale hinnatakse eaka vajadusi tema ütluste põhjal, ent pole ju saladus, kuidas vastu pidama harjunud vanem põlvkond ei söanda oma niru seisu tunnistada, tahtmata tüli teha, ja pahatihti varjatakse vanadekodusse saatmise hirmus tegelikku olukorda.
Oleme Eestis tupikus, kus sotsiaaltöötajad on nii ülekoormatud, et eakani jõutakse tunduvalt harvem, kui on selleks vajadus. Nii puudubki vallal või linnal ülevaade, kas vanurite elutingimused vastavad vajadustele ja kuidas nad hakkama saavad. Tihtilugu eakas ka ei tea, mis abi kohalik omavalitsus osutada saaks. Tõeliselt hoolivusest kantud koduhooldusteenust saab tellida ka eraettevõtjatelt, aga siin on eelisseisundis suuremate linnade elanikud. Maal võid niisugusest teenusepakkujast üksnes unistada.
Hooldekoju sattumist saab edasi lükata, kui eaka vajadusi märgatakse juba nende tekkides. Alul piisab abist poeskäikudel ja raskematel majapidamistöödel. Hiljem võib teenuseid järk-järgult lisada. Abistamine olgu taktitundeline ja paindlik, hoogne sekkumine võib vanainimese ära ehmatada.
Lõpetuseks üksi elava pensionäri toetusest, mille mõte seisneb iseseisvalt toimetuleku toetamises. Päriselus külvab see toetus, mida makstakse kord aastas koos oktoobrikuise pensioniga, palju ebaõiglust.
Pensionäridega vesteldes kerkib jutt toetusest valusa teemana alati üles, kuna reaalsus ja bürokraatia omavahel pahatihti ei ühti. Palju on lugusid, kus päriselt üksi elav pensionär toetusest ilma jääb, kuna tema juurde on praktilistel põhjustel sisse kirjutatud korteriomanikust laps või keegi teine, kes tegelikult elab ja töötab kaugel, külastades oma lähedast harva. Samas saavad toetust need, kelle juures ka tegelikult elab mitu sinna sisse kirjutamata nooremat inimest, kes eakale igatpidi abiks on.