Kriisist väljumine nõuab selget plaani

Marek Jürgenson, Riigikogu liige (Keskerakond)

Maailma majanduse seis on vilets. Lootust annab, et Eesti peamise kaubanduspartneri euroala majandus on kriisist siiski vähem muserdatud, kui läinud aasta lõpus ennustati. Ometi on majandusaktiivsus jätkuvalt tagasihoidlik ning väiksemgi probleemide teravdumine võib selle taas vabalangusse paisata. Ainus meeldiv seik trööstitu pildi juures on teadmine, et halbadele aegadele järgneb reeglina tõus, küsimus on, kuidas selleni võimalikult valutult ja väiksema pingutusega jõuda ehk kas meil on võimekust koostada toimiv kriisiplaan.

Riigi sekkumine või vaba turg?

Oleme jõudnud aega, kus liberaalsed ja konservatiivsed vaated kipuvad lootusetult segunema. Poliitilised jõud, mis veel mõne aja eest kinnitasid, et majanduse tervise määrab turuvabadus ja riigil pole mõtet jäikade regulatsioonidega sekkuda, räägivad täna enesestmõistetavalt riigi suuremast enesekehtestamisest rohepöörde läbiviimisel ning kinnitavad, et elektribörs, kus üks põhilisi hinnakomponente on CO2 maks, kujutab endast tõelist vabaturu instrumenti ja elektrihindade enneolematu tõus peegeldab reeglit, et defitsiidiks muutunud kaup peabki hüppeliselt kallinema. Nii taandub kaine majandusmõtlemine poliitiliste loosungite ja oskuse ees ilmselge must mängeldes valgeks loitsida.

Aus oleks küsida, et mis on pildil valesti, kui CO2 maksu kogumisel saadud raha tagasi toetustesse pumpame, arvestamata, et seesama CO2 hinna enneolematu tõus, on elektri kallinemise olulisim tegur. Kui veel mõni aeg tagasi oli CO2 börsihind kuni 30 eurot tonnist, siis täna küünib see 90-ni. Kolmekordne tõus peegeldub elektrihinnas, mis kriisile eelnenud 50 eurolt MWh, kihutas läinud aasta augustis ulmelise 4000 euroni, tehes õnneks siiski läbi olulise languse, jäädes viimasel ajal hulpima 200-350 euro kanti MWh.

Taolised uperpallid pole normaalsed ning selle asemel, et lohutada inimesi vähem röövelliku universaalteenuse turule toomisega, tuleks küsida, millised elektribörsi lahenduse kitsaskohad hinnakasvu kütavad ja kas rohepööret toetavad meetmed on proportsionaalselt mõistlikud ning kuidas minna keskkonnasõbralikele lahendustele üle ilma inimeste elujärge kahjustamata. Üksnes riiklikule sekkumisele panustades hakkab lumepallina veerev maksude ja toetuste voog toitma inflatsiooni, mis omakorda suurendab toetuste vajadust ning paneb nuputama uusi makse, mille abil lõpmatult pöörlevat süsteemi käigus hoida. Nii takerdume nõiaringi.

Kliimameetmetega rapsimine pole põhjendatud

Eesti rohepöörde eesmärgid aastaks 2035 näevad ette taastuvenergia osakaalu kasvatamise 55%-ni tarbimisest. Selle kiiruväärt rajajooneni jõudmise poole püüeldes ei tohi aga unustada fossiilenergia tootmise toimepidevust, energiavajaduse tagamist ning elektri omahinna võimalikult madalal hoidmist. Seni, kui riik lepib Eesti Energia poolse pideva Auvere panemisega, võime tagasipöördumisest normaalsete energiahindade juurde üksnes unistada.

Riiklik sekkumine vabaturu toimimisse peab olema põhjendatud ning andma tulemusi. Hetkel on rohepöörde teema käsitlemisel kaldutud äärmusesse, kus ideoloogiline sisu tapab loogilised ja tulemusteni viivad lahendused. Rahakülv rohepöörde nimel võib aga moonduda globaalseks majandusheitluseks, kus võitjana väljuvad suured riigid, millel on piisavalt vahendeid, et rutakas innovatsioon kinni maksta või siis võimalus mängida end tippu tänu lõdvematele keskkonnapiirangutele.

Kui Inflation Reduction Act paiskab USA majandusse 369 miljardit dollarit, tuleb Euroopa riikidel samaga vastata. Ent kui suured Saksamaa ja Prantsusmaa näol on võimsateks rahaeraldusteks ehk valmis, jääb ikkagi küsimus, kas sellest oleks Euroopale tõeliselt abi, sest arvestada tuleb ka Hiina ja Kagu-Aasia majandustega, kus Ameerika ja Euroopa muret kliimamuutuste ohjeldamisel eriti suure kaasaelamisega ei jagata ning rohenormid püsivad märksa leebemaina. Lisaks tuleb tõdeda, et vaatamata paljudes liikmesriikides kujunenud arusaamale Euroopa Liidu rahakoti põhjatusest, on liidu võimekusel siiski piirid ning näiteks Holland, Rootsi ja Taani on asunud tõrjuma katseid suurendada liikmesriikide panust ühise kukru täitmisel. Kui me aga ei suuda Inflation Reduction Actile vastata, paneb see tõsise löögi alla euroala tööstusbaasi, mis tähendab tootmise veelgi kiiremat lahkumist nii muljetavaldavaid toetusi pakkuvasse Ameerikasse kui ka lõdvemate kliimameetmetega Aasiasse. Kaotajaks jääme paratamatult.

Inimesed ootavad lahendusi

Peale märtsivalimisi ametisse asuv valitsus peab senise õhinapõhise rohevaimustuse asemel asuma tõsiselt tegelema hetkeolukorra tasakaaluka analüüsiga, selgitades, mida on riigi ja Euroopa Liidu tasemel valesti tehtud. Enne, kui raporteerida fossiilenergia hülgamisest, tuleb seda asendavad taastuvenergia võimsused reaalselt töösse rakendada, et elektribörsil ei korduks eelmise aasta vapustused.

Läinud aasta lõpul vastu võetud Eesti rohepöörde tegevusprogramm on küll kena dokument, kuid energiahindade normaliseerimiseks sellest ei piisa. Meil tuleb lähtuda vajadusest kaitsta nii inimesi kui ettevõtteid turu moonutuste eest ning seda mitte üksnes toetuste abil, mis ajutiselt leevendavad energiaturu poolt ülesköetud inflatsiooni mõju, vaid tegutseda tuleb kindla plaani alusel, arendades taastuvenergia tootmist nii, et ei tekiks varustushäireid ning samas saaks aastaks 2035 täidetud eesmärk kärpida kasvuhoonegaaside heitme kogust 8 miljoni tonnini CO2 ekvivalendis. Inimesed on mures elatustaseme languse pärast ja otsustajad peavad pakkuma tekkinud kriisis lahenduse, mitte esinema absurdsete üleskutsetega.