Igor Gräzin: Kui ülikoole samamoodi edasi hallatakse, on kõrgharidusega kööga

Ma olen nõus sellega, et lastaia kasvatajad, treenerid ja paljud teised on alatasustatud ja et see on rahvuslik probleem. Aga samamoodi alatasustatud on ka õppejõud ja sellel on otsesed negatiivsed tagajärjed (sealhulgas õigusmõistmisele).

Kõigepealt pole poliitiline protsessimine ühitatav akadeemilise kultuuriga ja teiseks, enamus kõrgkooli õppejõududest teenib raha kusagil mujal või muul viisil. Näiteks Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas on kümmekond õppejõudu (ma ei tea täpselt kõikide ametkohti) põhikohaga muus ametis.

Ma ei tea Tartu juurat õpetavate professionaalsete ja tegevate juristide ülikoolis töötamise motivatsiooni, aga kui ma viimati Peterburis olles sealses juba tsaari-aegdest ülikuulsas ülikoolis sellest juttu tegin, oli motiiv lihtne: kaks tundi loengut nädalas andis võimaluse kanda oma visiitkaardile õppejõu tiitel ja vastavalt sellele esitada kliendile ka suuremat arvet.

Ent kui vaadata seda olukorda akadeemilisest, s.t. kõrgkoolis õpetamise vaatepunktist. Esiteks, kõrgetasemelised profid on täna vanuses 60+ ja nende lahkumine (kas hauda või pensionile) on lähema aja küsimus ja noori (ca 25aastaseid) ja keskealisi tipp-õppejõude (vanuses 40+) peale ei tule ja milleks peakski?

Ma olen uhke oma pedagoogidest juura-kolleegide üle, aga ma samas ka mõistan, et suurema osa tööst teevad nad tasu eest, millest alustab 5 aastat tagasi kooli lõpetanud advokaat. Muide – mis ongi meie motivatsioon? Tegelikult vaid kaasasündinud kasvataja-anne ja rõõm pedagoogitööst. Mul on ka tegelikult hea meel, et üks minu tudengitest (Amy Barrett, ligi 100-liikmelises klassis Rooma õiguse tipp) on USA Ülemkohtu liige ja teine (Küllike Jürimäe) – kohtunik Euroopa Kohtus.

Samamoodi võib küsida – miks üks matemaatika-andekas, kes võinuks õpetada arvude teooriat, matemaatilist loogikat või kõrgemat algebrat, peaks ülikoolis töötama? Pärast kümmet aastast õppimist kõrgkooli lõpetamise järel, samas kui ta saaks suuremagi palga kas kohe või mõne aasta pärast mistahes keskpärases IT-firmas?

Me armastame tsiteerida Põhiseaduse sissejuhatust kohast, kus üteldakse et riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise «läbi aegade», s.t. üsna kauaks. Aga mismoodi me seda teeme, kui vähegi rahvuslikele aladele kõrgkoolides raha ei anta. Olen parandanud vähemalt pooltuhat kirjalikku eksamit teatamaks, et rõhuv enamus juura-tudengeid eesti keeles kirjutada ei oska (inglise keeles on eestlaste olukord parem). Nad ei tea, millal panna sõna lõppu –ki ja millal –gi (raamatki vs laulgi). Jutt on muide kolmanda aasta tudengitest. Kusjuures see, et ma riigi ja õiguse teooria alustes pean õpetama grammatikat ja läbima tavalise ajaloo kursuse, ei ole normaalne.

Tegelikult peaks mul isegi olema piinlik seletada ühte lihtsat tõde, mis oli näiteks õigusteoorias, aga seda enam lingvistikas või kulturoloogias tavaline, aga enam ei ole: igasuguse kultuuri aluseks on dialoog. Romantismi dialoog realismiga, klassitsismi dialoog modernismiga, eetika vaidlus õigusega, õiguse vaidlus tavaga jne. Sellest hetkest kui dialoog kaob, kaob ka kultuur. Nii lihtne see ongi.

Me astumegi kultuuri hävingu teed kohe siis, kui me hakkame riigi sees akadeemilist dialoogi lämmatama öeldes, et meil on vaja ainult ühte kohta filoloogiaks, ühte relatiivsusteooriaks ja ühte teoreetiliseks füüsikaks. Tekib ju küsimus: miks neid teadusi edasi arendada, miks leida uusi tähendusi kui saab asju ajada lihtsalt ja ilma küsimusi esitamata. Seda enam, et palkasid ülikoolides niikuinii suurt ei maksta.

Muide, parim, kuigi erandlik halva olukorra näide on õigusteadus. Kui kõik prokurörid ja advokaadid ning kohtunikud tulevad ühest kohast, siis milleks kohtus vaielda, kui ühe õigusteaduskonna vilistlased saavad alati kaubale? Ainus vaidlus pole mitte õigluse vaid faktide üle. Küsimus pole selles, mida kujutab endast õigus vaid selles, kas sõrmejälg kapi piidal oli või ei.

Lausa kisendav jama on see, et Riigikohtu esimees on samal ajal ka õppejõud. Topelt-staatus – õppejõud ja Riigikohtu esimees – kisendab oma ebalegitiimsuses taevani, kuna on võimude lahususe põhimõtte kompromissitu rikkumine. Eeskätt seetõttu, et võimaldab suruda süütutele üliõpilastele pähe Riigikohtu doktriine, mis nii sageli on küsitava tõeväärtusega.

See, et meil Riigikohus ja ülikooli õigusteaduskond ei suuda hoida end õiguse raamides, kõneleb sellest, et ühe domineeriva õigusteaduskonna puhul on meil jurisprudentsiga tõsised probleemid juba käes. Ma võin tuua kümneid näiteid, kus õigusprotsess on veninud omameeste kokkuleppe ja sahkerdamise tõttu. Tallinna Sadama lugu, maadevahetuse kaasus, ENIMEXi hukkumine, Kaur Kenderi süüdistus pornograafias (jamps esimesest päevast, aga venis 3 aastat), tänane Porto Franco, Lemberi süüdistus 9 euro riisumises (kestis 4+ aastat) jne, jne. Miks nad venisid ja miks keegi nende üle järelevalvet ei teostanud?

Põhjusi oli natuke erinevaid, aga põhiprobleem sama: põhimõttelisi juriidilisi küsimusi keegi ei esitanud. Näiteks seda, milline on protsessi mõistlik aeg. Öeldakse, et minuti kestus oleneb sellest, kümbal pool WC-ust inimene asub. Nende kohtuprotsesside probleem on see, et ühest koolist tulnud juristid asuvad samal poolel seda tinglikku WC-ust.

Niisiis: kultuur vajab dialoogi nagu dialoog Oscar Wilde’i ja Pushkini vahel. Aga Eesti Vabariigi kõrghariduslik süsteem tahab toimida vastupidiselt – mitte võttes eeskuju Harvardist ja Oxfordist, vaid RKAS-ist ja Eesti Energiast. Ometi peaks needki kaks näidet tegema akadeemilise juhtkonna valvsaks: juhul kui elektrivõrgus jooksevad traadid monopoolse haldamise puhul räbalateks, siis kas mitte miskit samasugust ei või juhtuda kõrghariduses? Ma ei hakka tõestama ilmset – kõrgharidus on räbalates ka tegelikult ja seda tänu Isamaa ja IRL haridusministritele.

Kõrgkoolide suhe rahadesse on määratletud halduslepinguteks (sic!) nimetatud kokkulepetes Haridusministeeriumiga. Haldus! Leping! Juba seegi on jama, sest haldussuhted pole üldse lepingulise vaid administratiivse iseloomuga. Ja ka mina arvasin alul seda nimetust kuuldes, et halduslepinguid sõlmitakse kanalisatsiooni-, põrandapühkimise- ja paberitarnimise firmadega, aga selgus, et nende teiseks pooleks polnud toru-jürid, vaid haridusministeerium.

Ja siit algabki tragöödia – justnimelt tragöödia, mitte vähem! – akadeemilise hariduse määrab ministeeriumi halduslik, s.t. administratiivne käsk ja korraldus. Juba 16. sajandil viis Martin Luther läbi reformi tagamaks ülikoolidele akadeemiline vabadus. Maailma kuulsad «raudsed» dekaanid, juristid Pound, Austin ja Holmes ähvardasid oma eraülikoolide teaduskonnad kinni panna, kui nende sponsorid hakkasid rääkima sellest, kuidas õigusharidus ära muuta.

Meil selliseid ülikooli-juhte ei ole ja tulemuseks on see, et üks või teine teadus (mitte ainult õigusteadus) võidakse kinni panna täiesti suva alusel (näiteks – milleks kolm õigusteaduskonda, kui aitab ühest?) ja võidakse välja suretada ilma asja sisu ja akadeemilisust arvestamata. Ja siis peaks meil ka kultuuri ja akadeemilise haridusega kööga olema. Kui me ei seisa akadeemilise tarkuse ja vabaduse, vaid selle eest, et veel mõne aastakese saaks mõnekopikalise subsiidiumiga edasi tiksuda.