On sündinud maksuküürakas – Kaja Kallase kolmas valitsus alustas tööd. Kauaks, näitab aeg, kuid ei tule kergelt meelde olukorrad, kus veel enne ametisse jõudmist annavad partnerid teineteise suunal tuld.
Sotsiaaldemokraadid, kes saavad koalitsioonis maksutõusud, ei ole koalitsioonileppega lõpuni rahul ning nõuavad alampalga tõusu enne tulumaksu kallale minekut. Reformierakonnale tuli see muidugi juba esimese üllatusena, et väike partner nende põhilubaduse asjaga seob, millega valitsusel väga asja ei olegi – alampalga lepivad kokku ametiühingud ja tööandjad.
Juba oli juhtivpartnerilt ka esimene spinn, et „vat kus sotsid, tahavad ametiühingud palgaläbirääkimistelt minema puksida!“ Pragmaatiline uustulnuk Eesti 200 pani aga sotsiaaldemokraatide võbeluse kohe paika – laske jalga, vajadusel teeme kahekesi!
Aga enne koalitsiooni lagunemist saavad ministrid oma esimese jõukatsumise ja see on valijatele oma otsuste selgitamine. Ja on, mida selgitada ja põhjendada. Kuna on alles valitsuse esimene päev, siis ma ei tee kriitikat, vaid toon välja ministrite esimesed… väljakutsed.
Reformierakonna ministrite tegevuskavad
Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo kohustus saab olema vastata Eestimaa pensionäridele: aga mida see koalitsioon meile, eakatele, tähendab? Ja leida tuleb hea tasakaal tõe ja Kaja Kallase lubatu vahel – 400 eurot nelja aastaga. Kui erakorralist pensionitõusu ei tule ja seda peaminister Kallas ka välja tõi, on see tõus sügavalt kahtlane.
Justiitsminister Kalle Laanetil tuleb selgitada, et sookvootide kehtestamine töökohtades on tee, mida mööda minna. Vaenuõhutamise all tegelikult ei piirata sõnavabadust ja et täna kuidagi ei anna provokaatoritega miskit teha, kuigi tegelikult annab. Samuti tuleb valimisõigusest rääkides defineerida sõnad „peatamine“ ja „kaotamine“, et õiguskantsler ja president pahandama ei hakkaks.
Rahandusminister Mart Võrklaev peab mõtlema, kuidas eelmine rahandusminister veel enne valimisi korras rahandust nägi ning kuidas nüüd tuleb välja, et raha kaukast küll pidevalt võeti, aga tagasi ei pandudki. Lisaks tuleb ministril öelda, et tänane tulumaksuvabastuse süsteem on Eesti põhiküsimus ja kalleima valimislubaduse täitmiseks tuleb tõsta kõiki võimalikke makse. Eriti just neid, mis väiksemat sissetulekut teenivaid inimesi valusaimalt puudutavad.
Kaitseminister Hanno Pevkuril tuleb selgitada, miks enne valimisi oli Nursipaluga ikka aega, kuid täna laastud juba lendavad. Kultuuriminister Heidy Purga roll saab olema selgitada, et sport tegelikult pahadelt ennustusfirmadelt raha ei vajagi. Riigilt ka ei saa, ettevõtjatelt ka väga mitte.
Kliima- ja elukeskkonnaminister Kristen Michal peab leidma väljapääsu meie põhilisele maavarale – põlevkivile. Leidma sõnu, miks tegelikult uusi kaevandusi ei ole vaja, kuidas igipõlised kaevurid kiivri varna riputavad ja itimeesteks ümber õpivad ning kuidas me tegelikult saaks põlevkivita palju paremini hakkama. Ida-Virumaa ühe suurima tööandja, Viru Keemia Grupi, skepsis tuleneb sellest, et nad lihtsalt ei saa aru, kui head mõtted koalitsioonileppes tegelikult kirjas on.
Ülejäänutelgi jagub
Siseminister Lauri Läänemetsal koalitsioonilepingu järgi palju tööd ei ole, kuid erakonna esimehena saab veel pikalt selgitada, et tegelikult sotsiaaldemokraadid ei ole tänase koalitsioonileppe suurimad kaotajad ning iga Reformierakonna lubaduse täitmine on ikkagi seotud ka nende põhimõtteliste punktidega.
Minister Riina Sikkutil tuleb leida argumente ekspertide jutu vastu ja kinnitada, et erakindlustus tervishoius ei vii tegelikult õdede-arstide nappuses solidaarset tervishoidu veel kättesaamatumaks neile, kes tervise eest lisaks maksurahale eraldi kupüüre välja ei käi…
Regionaal- ja maaeluminister Madis Kallas peab leidma valemi, mismoodi tasuta ühistranspordi kaotamine ja maksutõusude kõrval sellise soodustuse kaotamine maarahva hoopis paremini ning efektiivsemalt liikuma aitab. Samuti tuleb leida põhjendusi Eesti toidutootjatele, kes niigi hädas, et toidukorvi tõus neid ei mõjuta.
Välisminister Margus Tsahkna oma portfellis piike murdma ei pea, tõenäoliselt saavad põhiküsimused olema vana kogenud kalana uues erakonnas liini hoidmise tagamine ning koalitsioonipartnerite manitsemine. Algus sai juba tehtud.
IT- ja majandusminister Tiit Riisalo alustab personaalse riigi loomist ja avastab magavat tiigrit. Ära tuleb selgitada, kuidas e-valimiste seadusandlus vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei ole tegelikult probleem ning mobiiliga hääletamine on eriti mugav värk.
Haridusminister Kristina Kallase tööpõld saab olema aga eriti lai – tõenäoliselt tuleb paralleelselt tegevuskavaga koostada kommunikatsiooniplaan eesti ja vene emakeelega lapsevanematele selgitamaks, et kirja pandu üleminekust on ilus, kuid põrkub siin „pisiasjade“, näiteks õpetajate ja õppematerjalide puuduse, taha.
Edu ja jaksu Kaja Kallasele ning tema valitsusele!