Võimalik et kümne aasta pärast kogeb Mart Võrklaev tohutuid positiivseid emotsioone, kui sõidab Ferrariga mööda slummidest, mis asendavad jõuka keskklassi elurajoone.
Alates 2020. aasta algusest on Eesti majandus kulgenud ühest kriisist teise. Selle murega ei ole me muidugi üksi – tänapäeva maailmas ei juhtu kriisid tavaliselt iga riigiga eraldi.
Tänu globaliseerumisele mõjutab Eestit nii USA kodulaenude turu krahh kui ka Hiinas halvasti küpsetatud nahkhiir. Iga riigi lähenemine kriisireguleerimisele on aga erinev, ja siin võib Eesti mõnikord oma unikaalset teed valida, nii palju kui maailmamajandusega lõimumine seda võimaldab.
Ühe või teise lähenemisviisi tõhusust saab hinnata, kui võrrelda oma tulemusi naabritega. Rahvusvaheline Valuutafond ennustab Eestile 2023. aastaks 1,2-protsendilist majanduslangust ja kui see tõeks osutub, siis lõpetame aasta Euroopa Liidu riikide edetabelis autsaiderina. Ja see pole esimene kord – ka eelmisel aastal jõudsime ELi halvimate riikide esikolmikusse.
Sarnane on olukord ka inflatsiooniga – see prognoositakse 9,7% tasemel, mis (nagu ka eelmisel aastal) on üks Euroopa Liidu halvemaid tulemusi. Talupojamõistus ütleb, et juba kolm aastat riiki erinevates koalitsioonides juhtinud Reformierakond teeb midagi valesti.
Maksutõusud süvendavad ebavõrdsust
Siiski väärib märkimist, et madalad kohad reitingutes ei tähenda alati ebaõnnestumist. Näiteks Läti suutis 2008. aasta kriisi ära kasutada oma majanduse ümberkorraldamiseks ja pärast kolossaalset majanduslangust suutis ta hoogu juurde võtta. Ja mitte ainult Läti – meenutagem Eestit 90-ndate alguses, kui valitsus otsustas läbi viia rea valusaid reforme. Reformid tõid majanduse kohese languse, kuid võimaldasid Eestil saada endistest Nõukogude Liidu vabariikidest edukaimaks. Ehk on ka kõik meie viimaste aastate kannatused allutatud mingile kõrgemale eesmärgile? Küsimus on, millisele.
Püüan Reformierakonda aidata.
Sellele küsimusele aitab vastata viimaste aastate peamiste majandusotsuste analüüs. Majanduslanguse katalüsaatoriks oli eelmise aasta energiakriis, kus Kaja Kallase juhitud valitsus otsustas ettevõtete toetamisest loobuda.
Teisisõnu, Reformierakond tegi panuse turumehhanismidele, kuid see käik ei toonud edu. Lihtsalt sellepärast, et kogu Euroopa mängis teistsuguste reeglite järgi – kõik riigid toetasid enda ettevõtteid ja selle tagajärjel kaotasid Eesti firmad eksporditurge ning selle tulemusena tuli osa tehaseid lihtsalt sulgeda. Ellujäänud ettevõtted olid sunnitud oma toodete hinnas energiakulusid kajastama, mis viis inflatsiooni rekordtasemele, samas kui teistes riikides võttis osa hinnatõusu koormast riigieelarve ja hinnad kasvasid vähem.
Reformierakond otsustas pärast valimisi täita oma kõige kallima valimiskampaania lubaduse, mille hind on pool miljardit eurot aastas. Just nii palju lähevad maksma maksusoodustused kõige jõukamatele elanikkonnakihtidele.
Seda raha eelarves ei ole, ja mis siin salata, eelarve oleks miinuses ka selle reformita. Nelja aastaga kahe miljardi euro leidmiseks tõstab valitsus makse, eelkõige käibemaksu 20 protsendilt 22 protsendile. See otsus tabab kõige valusamalt just Eesti vaesemaid inimesi, kes kulutavad suurema osa oma palgast toidule. Ehk siis Reformierakond on suures plaanis naasnud meie riigile 20-30 aastat tagasi edu toonud üliliberaalse majandusmudeli juurde.
Probleem on aga selles, et maailm on aastatega palju muutunud. See, mis oli Eesti konkurentsieelis 2000. aastal, on saanud 2023. aastal kiviks Eesti majanduse kaelas.
Ettevõtlustoetuste ärajätmine energiakriisi ajal põhjustas eksporditurgude kaotuse, rekordilise inflatsiooni ja töötuse tõusu. Jõukatele mõeldud maksusoodustused koos erakorralise pensioni indekseerimise kaotamisega ja käibemaksu tõstmisega toovad kaasa enneolematu ebavõrdsuse kasvu ühiskonnas. Juba praegu omab 5% Eesti elanikest 48% ressurssidest. Pärast uue koalitsiooni maksureforme muutub niigi tohutu lõhe vaeste ja rikaste vahel veelgi suuremaks.
Rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks
Ebavõrdsuse kasv ühiskonnas on ilmselgelt Reformierakonna teadlik valik. Rahandusminister Mart Võrklaev ütles Riigikogu puldis minu küsimusele vastates, et kavandatavad maksureformid muudavad tõepoolest rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks, kuid riik lõpetab inimeste karistamise edukuse eest.
Tegelikult valib Reformierakond täna Eestile arengu vektori suuna ja see valik on väga oluline. Riik teeb valiku Rootsi ja kolmanda maailma riikide majandusmudeli vahel. Tõepoolest, rootslased „karistavad“ edu eest kõrgemate maksudega, kuid saadav kasu on „karistusest“ palju suurem. Rikaste maksustamine muudab Rootsi võrdsete võimaluste riigiks ja toob kasu kõigile elanikele, nii rikastele kui ka vaestele.
Võimalik et kümne aasta pärast kogeb Mart Võrklaev tohutuid positiivseid emotsioone, kui sõidab Ferrariga mööda slummidest, mis asendavad jõuka keskklassi elurajoone. Mina sellist tuleviku Eestile ei taha. Reformierakonna valimistulemus ei jäta manööverdamisruumi – järgmise nelja aasta jooksul hävitatakse meie riigi sotsiaalsed ja majanduslikud saavutused, kasutades selleks aegunud retsepte möödunud sajandist.
Loodame, et järgmistel riigikogu valimistel saavad valijad meie riigi õigele teele pöörata. Jah, nelja aastaga Eestile tekitatud kahju on tohutu, aga loodetavasti pole siis veel liiga hilja meie majandust päästa.
See meie liberaalne valitsus oskab vaid oma taskuid täita, pugeda Brüsseli tegelaste ja sõjprovotseeria bideni ees.
Aga inimesi ei saa toita trükitud dollarite ja eurodega. Nende paberitükkidega on võimatu toita ja võimatu on kodu kütta Lääne sotsiaalsete võrgustike virtuaalse ülespuhutud kapitalisatsiooniga.