Mihhail Kõlvart: hooldereform on õilis, kuid korralikult läbi mõtlemata

Valitsus on algust teinud ühe vajaliku ning paljude inimeste elu mõjutava reformiga, nimelt hooldereformiga, mis jõustub 1. juulil 2023. Sotsiaalministeeriumi kodulehelt võib lugeda, et riik tuleb 1. juulist hoolduse eest maksmisel appi. Kui seni on inimese katta olnud sada protsenti hooldekodu kohatasust, siis alates juulist jaguneb kohamaksumus teenust vajava inimese ja kohaliku omavalitsuse vahel.

Riik teeb küll suuri reforme, tekitades visiooni “hooldekodu koht pensioni eest”, kuid tegelikkuses võib sellest saada vaid loosung.

Praegu on hooldekodudes kokku 2500 tallinlast. Seni maksis üldhooldusteenuse eest võimalusel teenuse saaja ise ning ülalpidamiskohustusest lähtuvalt tema lähedased. Puuduoleva summa kattis omavalitsus. Tallinna linn katab täies ulatuses või osaliselt hooldekodu teenuse praegu pea tuhandele inimesele. Üle Eesti on veel suur hulk inimesi, kelle ainukeseks toeks on kohalik omavalitsus.

Reformiga lubab riik anda omavalitsustele lisaks täiendavat raha pikaajalise hoolduse korraldamiseks. Kõik kõlab lihtsalt ja selgelt, aga tegelikkuses on kohalikud omavalitsused silmitsi mitmete väljakutsetega.

Riigi lubadus kõigile pensioni eest hooldekodu tagada on juba praeguseks kasvatanud üldisele hooldusteenusele tulevate inimeste arvu 20 protsenti, mis süvendab niigi hooldekodu kohtade puudust. Hooldekodude nappus, hooldustöötajate vähesus, nende madal palgatase ning väljaõppele suunatud tegevuste alarahastamine on probleemid, millega kohalikud omavalitsused peavad tegelema riigilt tuge saamata. Kui palju kogu reformi elluviimine üldse vahendeid vajaks, pole veel kellelegi teada ja detailne analüüs puudub üldse.

Tallinna puhul ei kata riigieelarvest 2024. aastaks planeeritud summa reformiga kaasnevaid tegelikke kulusid. Riik on Tallinna linnale eraldanud 2023. aastal hooldereformiks 12 miljonit eurot ja 2024. aastaks 16,5 miljonit eurot. Linn vajaks aga oma prognooside kohaselt kõnealuse reformi täideviimiseks ligi 9,5 miljonit eurot enam. Tartul on puudu kolm miljonit, Saaremaa vallal kaks miljonit ja Pärnu linnal miljon eurot. Suur puudujääk tekib Põltsamaa ja Lääneranna vallal ning sama kehtib Saue, Järva, Alutaguse ja veel mitme omavalitsuse puhul.

Eesti Linnade ja Valdade Liidu hinnangul on ministeeriumi arvestused mõju hindamisel tehtud ennatlikult ja olulises osas on mõjude hindamiseks vajalikud tingimused täitmata. Kahjuks on ministeeriumid kavandanud mõjuanalüüsi alles 2026. aastasse, mis tähendab, et perioodil 2024 – 2026 peaksid kohalikud omavalitsused reformiga kaasnevad täiendavad negatiivsed mõjud katma enda eelarvest.

Eesti keskmisega ei saa mõõta ühtegi omavalitsust

Üldisest, riiklikus raamistikus tehtud analüüsist ei piisa. Näiteks enamik pealinna ükskõik millised keskmised näitajad on erinevad üle-eestilisest keskmisest statistikast. Näiteks on hooldereformi puhul arvestatud ööpäevaringset üldhooldusteenust vajavate inimeste arvu 65 aastat ja vanemate inimeste hulgas, mitte aga tegelikust olukorrast lähtuvalt, kus abi vajavad ka nooremad. Prognoosi tegemise ajal oli Tallinna hooldekodudes inimesi ligi 2500, aga juba nüüdseks on huvilisi viiendiku võrra juurde tulnud.

Samuti ei rakendu pealinnale mitte kuidagi Eesti keskmine hooldekodu kohatasu. Tallinna inimesed saavad teenust peamiselt Harjumaal või selle lähipiirkonnas ja need kohatasud on riigi keskmisest kõrgemad. Rahandusministeeriumi prognoosis lähtutakse 2024. aasta hindadest, mis jäävad vahemikku 1164 – 1350 eurot, kuid Harjumaa piirkonnas on juuni seisuga teenuse hinnad 995 – 2790 eurot ning teenuse keskmine hinnakõver kasvab enamuses Harjumaa hooldekodudes.

Lisaks rahamuredele puutuvad omavalitsused hooldereformi jõustumisel kokku veelgi teravamalt sotsiaalvaldkonna tööjõupuudusega. Lisatööjõudu on vaja uute patsientide abivajaduse hindamiseks, haldusmenetluse korraldamiseks, samuti kordushindamisteks ja kontrollkäikudeks hooldekodudesse. Lisaks on reformi aastal vajalik muuta määrusi, täiendada teenuse kulumudeleid, värvata ja koolitada töötajaid. Reform ei näe kahjuks ette seda, kuidas ja kust uusi töötajaid juurde saada.

Tulevikus valib hooldekodu klienti, mitte vastupidi

Hooldekodud on juba praegu ülerahvastatud ning järjekorrad pikenevad. Selge on seegi, et hooldekodud on asunud omale kliente valima. Hooldekodude pidajad, nii eraomanikud kui ka omavalitsused, on reformi tuules ja majanduse hinnaralli toel tõstnud teenuste hindu. Ja ega seda neile pahaks panna saagi, kuna hooldekodusid kummitab töötajate vähesus ning eriti on puudu spetsialistidest, kes suudaksid toime tulla tõeliselt raskete hooldatavatega. Nii kasvab vajadus teenuse järele, mis on mõeldud keerulistele patsientidele, keda hooldekodud pigem sisse ei võtaks.

Lisaks kõigele eelmainitule on riik jätnud sõnastamata hooldusteenuse kvaliteedinõuded. Teenuse kvaliteeti reguleeriva määruse üheks väga oluliseks osaks on hooldustöötajate suhtarvu määratlemine kliendi kohta, mida tänaseks aga tehtud pole. Reform ise jõustub üsna pea, kuid kvaliteedinõuded rakenduvad alles 1. juulil 2026. See tähendab, et niigi lünklik teenuse kvaliteet võib langeda veelgi.

Pole kahtlust, et üldhooldust vajava inimesega kaasnev valus mure paljude lähedaste jaoks – hooldaja või hooldekodukoha leidmine – ei ole kergete killast ülesanne, samuti on tegemist väga kalli teenusega.

Praegune mudel, mille puhul peavad lähedased ja hooldust vajav inimene ise leidma rahalised võimalused kõnealuste teenuste eest tasumiseks, ei ole meie palkade, pensionide ning elukalliduse tõusu juures kuidagi jätkusuutlik. Probleem vajab lahendamist, see on ilmselge, aga praeguste meetmetega seda lahendatud ei saa.