Andrei Kante, Tallinna abilinnapea hariduse valdkonnas
Riigikontrolli poolt eile esitletud mahukas raport ei ole kõige meelelahutuslikum lugemine. Samas peaks minu arusaamist mööda kõik vähegi mõtlevad inimesed selle sisuga tutvuma. See dokument annab vaat et ammendava vastuse küsimusele, miks meie lapsed ei ole siiani suutnud riiklikus õppekavas nõutud tasemeni eesti keelt omandada.
Täna tuleb meil kõigil nõustuda sellega, et olemasoleva nutuse seisuni oleme jõudnud paljude faktorite koostoime mõjul. Üks peamisi neist seisneb eesti keele ülepolitiseerituses. Reeglina peale seda kui eesti keele küsimus oli mingi aja jooksul olnud päevateemade keskmes ning siis, kui tuli tegutsema hakata, jäid meie venekeelsed koolid üksi, ega saanud reaalset toetust kusagilt.
Üleminek eestikeelsele õppele algab 2024. aastal ning seda (mis kõige tähtsam!) hakkab ellu viima olemasolev pedagoogiline personal. Uusi õpetajaid väljastpoolt ei tule ning vajalikul hulgal pole meil neid kusagilt võtta. Ekspertide arvates (ent Tallinna linnavalitsus ja pealinna koolide juhid on sellest rääkinud juba aastaid!) oli riiklik õpetajate koolitustellimus juba ammu puudulik. Ning on hetkel liiga madala tasemega, et võimaldada koolidel kvaliteetsele eestikeelsele õppele üle minna.
Keelekümblus toimib
Siin saab kasuks tulla vaid entusiastide poolt aja jooksul kogutud keelekümbluse kogemus. Ning ka siinkohal on raske riigikontrolli ekspertidega mitte nõustuda: „Tõhusate keeleõppemeetodite – lõimitud aine- ja keeleõpe, sh varane keelekümblus – potentsiaali ei kasutata piisavalt ära“. Kusjuures ülepea kiirelt käivitatava reformiga jõuame me sinna punkti, kus kaotajaks on taaskord lapsed, ehk siis, juba toimiv keelekümblusprogramm lõhutakse ära, kuna hetkel selle programmi baasil töötavad õpetajad viiakse üle nn „ülemineku sihtrühma“.
On viimane aeg tuua avalikkuse tähelepanu keskmesse ülemineku süsteemne risk: 2025. aastast alates ei suuda me enam õpetajatega mehitada ei ülemineku sihtrühma, ega ka hetkel toimivat keelekümblusprogrammi. Ning taaskord peame rääkima kvaliteedi langusest, mis tundub, et on sellesse reformi juba sisse kodeeritud.
Võõras keeles kergelt ei õpeta
Tegelikkuses on auditis märgitud õpetajate puudus oluliselt häirivam. Üks asi on keelekategooria paberil – keegi teeb eksami ära, keegi – mitte; kahjuks on paljud vaimselt juba läbipõlenud või läbipõlemise äärel olevad õpetajaid valmis koolist üldse ära minema; – ent õpetamine võõras keeles on hoopis teine asi. Juba täna on selge, et osa õpetajaid, kes on omandanud eesti keele C1 tasemel ei ole valmis oma ainet õpetama eesti keeles. Kuna aga uusi metoodikaid ja muid tõhusaid meetmeid pole, ega saa loota, et nad ka kohe tulevad, siis ei saa neid õpetajaid ka kuidagi hukka mõista.
On ilmselge, ent kordan seda veel kord: koolis ei õpeta mitte keelekategooria, vaid inimesed! Ent ka reformi ei vii läbi Exceli-tabel. Seetõttu tahaks loota, et ministeeriumi ametnikud suhtuvad täie tõsidusega Riigikontrolli ühte tähtsamasse soovitusse: ministeerium peab varasemast süsteemsemalt tegema koostööd kohalike omavalitsustega, kõik osapooled peavad ühtmoodi aru saama sellest, kes mida teeb ja mille eest vastutab. Lõppude lõpuks on meil kõigil üks eesmärk – anda lastele kvaliteetne haridus ning mitte lasta süsteemil poliittuultes ja -lubadustes ära laguneda.