Viies kvartal järjest majanduslangust: kindlalt teel viie jõukama hulka?

Tanel Kiik

Tanel Kiik, Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees

Keegi ei tea, milline nägi välja Reformierakonna 2006. aastal lubatud plaan viia Eesti 15 aastaga viie rikkama Euroopa riigi hulka. Kahtlen, kas selline tegevuskava üldse kunagi olemas oli ning vähemalt loodan, et praegune olukord nende plaani hulka ei kuulunud. Eesti majandus on viiendat kvartalit järjest languses, aga valitsus on vait nagu kult rukkis. Reaalsuses oleme mitmekordses kriisis, mis vajaks juba ammu valitsuse jõulist sekkumist.

Küsisin 20. juulil avalikus kirjas peaministrilt, milline on valitsuse tegevuskava Eesti majanduskasvu taastamiseks ja rahvastikukriisi ületamiseks. Paraku on vastuseks vaikus ning näib, et valitsuse plaan ongi lihtsalt oodata, kuni kriisid ise üle lähevad, selle asemel, et majanduse elavdamiseks vajalik toetuspakett välja töötada ja Eesti peredele appi tulla. Seni on uppuja päästmine ainult uppuja enda asi.

Eesti SKP languse pärast avaldasid mitmed majanduseksperdid muret juba eelmisel aastal. Toona oli aga hoogu kogumas Riigikogu valimiste kampaania ning kõik pidi näima „kindlates kätes“. Reformierakonna toonast poliittehnoloogilist käitumist võib neid tundes mõista, kuid jääb selgusetuks, mis ettekäändel valitsus praegu kriisi ignoreerib. Vanasti tehti vähemalt nägu, et otsime Eesti Nokiat. Nüüd enam ei tehta isegi nägu, et Eesti majanduse käekäik ja ettevõtete konkurentsivõime läheks valitsusele korda. Kõik negatiivne juhtub justkui iseenesest ja vältimatuna, vaid positiivsed asjad on valitsuse teene, kuid häid sõnumeid napib.

Uudis, et Silmeti emafirma alustas Narvas püsimagnetite tehase ehitamist, on meeldiv areng, aga oleme ausad – see tuli vaatamata valitsuse tegevusele, mitte tänu sellele. Eesti superkondensaatorite tootja Skeleton ehitab aga oma tehased Saksamaale, sest siin ei tee ju valitsus ühelegi ettevõttele väärtuspakkumist. Meie peaminister ja ministrid istuvad oma troonidel ja ootavad kutset lindilõikamisele, aga sinnamaani peab ettevõtja ise hakkama saama.

Targa tööstuse rollist majanduskasvus on räägitud pikalt. Meil on kogu Eestis kasutamata potentsiaaliga inimesi, kes on valmis ümber õppima ja töötama, aga kelle kodukohas pole seda võimalust. Kui keegi julgebki rääkida, et ehk oleks mõeldav riiklikult koolitada sobilike oskustega töötajaid või luua soodustingimustega liitumine rohelise elektriga, siis pannakse peale plaat, kuidas Eestis puudub klassikaline ettevõtte tulumaks ning häbematu on veel midagi lisaks sellele küsida. Huvitaval kombel on sajandi alguses tehtud maksupoliitiline eksperiment jäänud siiani järgijateta. Tänapäeva maailmas, kus iga edulugu kopeeritakse, on see hinnang, mis räägib ise enda eest.

Paberi peal peaks meil olema erakordselt ettevõtlussõbralik valitsus, aga reaalsuses on meil maksutõusud ja peaministri isa hurjutab inimesi, kes ootamatust automaksust ei vaimustu. Kui igati tasakaaluka Vabariigi Presidendi hinnangul pole selle maksu olemust ega vajadust seni piisavalt selgitatud, siis asuti samuti kohe sõnumitoojat ründama. Tegelikkuses ei ole tavainimeste elust täielikult võõrandunud valitsus küsinud ega saanud rahvalt mandaati laiaulatuslikeks maksutõusudeks ega peretoetuste kärpimiseks. Mitmed lühinägelikud ja ühiskondlikku ebavõrdsust süvendavad otsused on paraku valitsuse usaldushääletustega parlamendist läbi rammitud ning nüüd surutakse rahvale jõuga peale järgmisi.

Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsuskoalitsioonil täitus hiljuti 100 päeva ametis. Kahjuks on see aeg olnud Eesti riigile ja rahvale kõike muud kui positiivne. Peretoetuste kärpimise ja laiaulatuslike maksutõusude kiirkorras läbisurumisega süvendas valitsus samaaegselt rahvastiku-, majandus- ja usalduskriisi. Valitsuse senine tegevus on olnud kriise võimendav, mitte lahendav. Selles võtmes peab vist lausa õnnelik olema, et enamus valitsusest on siirdunud kollektiivsele suvepuhkusele, sest mine tea, mida hullu sügisel tööle naastes välja mõeldakse. Kas valitsuse järgmised ohvrid on eakad, puuetega inimesed või mõni muu haavatav sihtrühm, seda me veel ei tea. Raskemad ajad on kahjuks alles ees.

7 kommentaari
  1. Tõnis Keldsar 12 kuud ago
    Reply

    Jälle viie rikka hulka Siiani aga nälgiv rahvas. niisugused rajakad löödi vanasti maha.
    Meditsiin keerati tuksi. Eesti vigaseid täis.
    Kui tema valite , saate lötendava Priske. Tema on alati seal kus suur raha vaja kõrvaldada.

  2. Jane 12 kuud ago
    Reply

    Ansip lubas meid viia viie parema riigi hulka aga hoopis sattusime viie vaesema hulka. Aga meie inimestele see ei loe-nad valivad ikka reformierakondlasi.

  3. Ele 12 kuud ago
    Reply

    Võtame lahti praeguste valitsevate erakondade nimekirjad kes on Riigikogus ja kahjuks ei leia sealt mitte ühtegi poliitikut kes oleks meie rahva heaks midagi teinud. Enamus on lihtsalt selleks et teenida raha endale vajutades nuppu et on poolt ükskõik millisele totrale otsusele ehkki see on kahjulik meie rahva heaolule. Peaasi et endal on hea. mis on küll juhtunud sotsidega et lõid taas kampa reformierakondlastega. Kas nii suur tahe oli saada valitsusse et tuli oma põhimõtted kõrvale jätta. Kunagi varem ei sujunud koostöö aga näe imet nüüd leiti et nüüd sujub. Ei ole neil õiget esimeest.ja näe imet meie rahvas pooldab sellist valitsustehkki veel suuremat majanduslangust on oodata kui see oli Ansipi ajal.

  4. Jane 12 kuud ago
    Reply

    Mind puudutas Ansipi valitsuse ajal valusalt see et enam ei saanud arstiabi kohapeal. Keilas oli hea haigla aga see pandi kinni ja haige inimene pidi käima isegi Tallinnas analüüse andmas. Tallinnas tekkisid suured järjekorrad arstide juurde.Valesid lubadusi annavad ikka reformierakondlased, seda nägime ka praegu. lisaks veel peavoolumeedia mis on ikka olnud Reformierakonna hääletoru ja ongi inimesed mõjutatud valima nende kasuks. Kunagi kirjutasid mõned Postimehe ausad ajaöirjanikud et neile öeldakse ette millest nad peavad kirjutama ja keda laimata. See mus tehti Svisaarele meenutab stalinistlikke kuritegusid. ja ega ta ainuke ohver polbud keda rünnati valesüüdistustega reformierakondlaste poolt. aga nä ,itte midagi ei loe rahvas valis meile sellise valitsuse millelt mitte midagi head pole ka nüüd loota.

  5. Tähelepanelik Tööline 12 kuud ago
    Reply

    Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi kirjutab (PROHVETLIKULT!!!) juba AD 2012, et Eesti ühiskond põdes ning stiihiline rahulolematus kasvas-nagu praegugi…praegu on haigus minu arvates juba metastaatiline ning vajaks juba mingit operatiivset laadi ravi…amputatsiooni ?Toonast , 2012 aastani kestnud kriisi ei nimetanud Priimägi revolutsiooniliseks.
    Tõsi ta on: revolutsiooni kannab maailmavaade, Eesti poliitikas aga maailmavaateid ei täheldunud ei siis ega minu arvates ka praegu .

    Priimägi seletas:
    Maailmas meie ümber ei toimunud 2012-da aastani mitte revolutsioonid, vaid (lääneriikide raha-lavastatud) riigipöörded Gruusias (ameerika-uuseesti keeli „Georgia“, õigupoolest: Sakartvelo), Ukrainas, Iraagis, Afganistanis, Egiptuses, Liibüas; järge ootas siis Süüria, silmapiiril terendas Iraan…. Olen sellega 100% päri. Mis sest Ukraina riigipöördest sai? Pakun, et sellest sai maailmarevolutsiooni seeme.Mingi unipolaarse maailma ja mingi hegemoonia agoonia.. Täpp I-le. misiganes keegi arvab, aga see on juba pikem jutt…

    Priimägi rõhutas 2012, et riigipööre ja revolutsioon on põhimõtteliselt erinevad. Ta jätkas: ” Riigipöörde puhul säilib sama ühiskonnakord, ainult võimuladvik vahetuvad. Revolutsioon seevastu muudab ühiskonnakorda (mistõttu Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni ei saa nimetada „bolševistlikuks riigipöördeks“, nagu viimasel ajal kiputakse, demonstreerimaks oma üleolekut). Riigipööre on ka Eesti Vabariigi põhiseadusega keelatud. Aga revolutsioon ei ole! Revolutsioonid on ajaloo vedurid, ilma nendeta jääks ühiskonna, sh ka Eesti ühiskonna areng seisma. Niisiis – riigipööre oleks illegaalne, revolutsioon aga täiesti legaalne. Arutagemgi selle võimalikkust!”

    Justament! Seda on vaja täna, sm. Kiiks!

    Priimägi jätkab:

    “Kunagi jäin ajakirjale „Teater. Muusika. Kino“ võlgu arvustuse Eestis monteeritud vene filmist „Revolutsioon, mida ei olnud“ (2008). Mäletan sealt, et ennast Trotskiks ärasättinud Limonov rääkis kooliklassis õrnal häälel sültjaid fraase. Et üks ülikõrge enesehinnanguga kambajuht maandus lõpuks laibapesijaks. Et leidus paarsada uljurit, kes soostusid, süda rinnus, uulitsale minema, karjudes ennastunustavalt: „Revolutsioon! Revolutsioon!“ Ent kuidas ütleb idamaa vanasõna: hüüa kui palju tahes „Halvaa! Halvaa!“ – ei suu sellest magusamaks saa. Peamine tolles filmis oli aga, et – pandagu tähele – mitte kellelgi protestijatest polnud aimu, misasi on revolutsioon ja kuidas seda õieti teha.

    Praegu Moskva tänavatel Putini-vastaste aktsioonide korraldajad põevad sedasama sündroomi, pidades blogilisatsiooni mobilisatsiooniks. Unustades, et internet mitte ei ühenda, vaid pihustab: katvus on suurem, aga iga piisk lendab ja hajub omaette. Howard Rheingoldile võib julgesti edasi öelda, et tema smart mob või net smart ei ole mitte revolutsiooni kandepind, vaid jõuetute arvutiintelligentide kollektiivne meelepete. Sellest, et mässutussid (Pussy Riot) kuulutatakse vabadusvõitlejateks ja nende toetuseks võrguhääli korjatakse, annab lüpsta veel vaid uudise, et keegi Iiro Rantala jätab protestiks ära oma kontserdi Moskvas (EPL 28.07.2012). Mõtelda, milline tohutu auk sealses kultuurielus! Venemaa opositsioonijuht Garri Kasparov tõotas Tallinnas: „Suurem ja dramaatiliste muutusteni viiv protestilaine on vaid aja küsimus. Ma võin oma mütsi ära süüa, kui Putin pole minevik pärast seda kuut ametiaastat“ (EPL 13.04.2012). Head isu, malemeister! Sinu mängulaual puudub revolutsiooniline situatsioon.

    Vladimir Iljitš Lenin, kes kindlasti oli targem kui tänased eesti poliitajakirjanikud kokku, määratles aastal 1915 revolutsioonilise situatsiooni neli tingimust:

    „1) Asjaolu, et valitsevad klassid ei suu¬da muutmatul kujul säilitada oma võimu… 2) Harilikust suurem rõhutud klasside häda ja viletsuse teravnemine. 3) Tunduv aktiivsuse tõus, mille mainitud põhjused esile kutsuvad rahvahulkades… Ülemal loendatud objektiivsete muutustega liitub subjektiivne muutus, nimelt: kui nendega liitub revolutsioonilise klassi võime läbi viia massilisi revolutsioonilisi aktsioone…“ (K. Marx, F. Engels, V. I. Lenin: Teaduslikust kommunismist. Tallinn 1966, lk 194). Niisiis: ülemkihid ei saa, alamkihid ei taha ning valitseb üldine rahulolematus, mis kanaliseeritakse sihipäraseks tegevuseks.

    Kuidas Eestis? Põhiseadus vangub ja vaagub. Ansip & Ligi ( Kallas & Võrklaev minu täpsustus)mõistavad küll B2-tasemel riigikeelt, kuid ei mõika rahva keelt. Rahvas on rahulolematu kahtlaste e-valimiste toel võimule tulnud valitsuse lühinägeliku euro-poliitikaga, mis – sorry nüüd, guys – küüditab teda rahvusvahelistesse päästefondidesse, samal ajal kui omainimeste nina all päästekomandosid suletakse plõks ja plõks. Maalasi murendab elusõlmede – kiirabi, postkontorite ning apteekide – kadu. Muulased (välja arvatud alibi-venelased, vt Sirp 11.05.2012) ei ole rahul venekeelses gümnaasiumis toimetatava suretus-hariduspoliitikaga. Oskustöötajad põgenevad kodumaalt, koolid kannatavad kiusu käes, integratsiooni asendab ihar enesesilitus.

    Käib ajupesu, mille määratluse kohaseks tunnuseks on infosulg (vt Linnar Priimägi: Propaganda sõnastik. Tallinn 2011, lk 17-18). „ACTAst alates, rahastamisskandaaliga jätkates ja stabiilsusmehhanismiga lõpetades tahavad kõik teada, mis saab edasi. Aga midagi ei juhtu, mõistlikku vastust ei tule (ka „ei tea“ oleks mõistlik vastus),“ nendib Urve Eslas (Postimees 24.07.2012). Taustmüra valjeneb (vt Linnar Priimägi: Päevapoliitika mürataust. EPL/DELFI 20.07.2012). Jääb tõesti mulje, et „ükskord lahvatab vimm, mis kogunend salaja“.

    Sest vaadake, mis meil toimub: samal ajal, kui eesti majandusteadlane auru all vaidleb Ameerika presidendiga (või oli see vastupidi?), kutsutakse üles moodustama uut rahvarinnet, algatama erakorralisi valimisi, moodustama uusi erakondi ning alternatiivseid kodanikeühendusi. Riigikohtunik Jüri Ilvest kuulutab, et Euroopa stabiilsusmehhanismi leping tuleb panna rahvahääletusele (E24 12.07.2012). „Meil tuleb oma saatust ise määrata ja juhtida!“ nendib MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik manifest. „Meie poliitpõld on tarvis ümber künda. Haarakem siis adrakured!“ kutsub Jaanus Karilaid üles erakorralistele valimistele (Meie Maa 26.07.2012). Imre Kaas esitab „Ettepaneku rahvarinde loomiseks lokkava rumaluse, kaabakluse ja moraalituse vastu“ ning õsub 366 enamasti toetavat kommentaari (DELFI 12.07.2012). Aga mis juhtub? – Sama, mis Ivan Krõlovi valmis „Kass ja Kokk“: А Васька слушает, да ест. (Eduard Kansa eestinduses: „„… Ints on autu, kelm ja laisk, / me kogukonna katk ja raisk!“ / Ints kuulatab ja kukke sööb.“)

    Ma ei ole keskerakondlane (millega ma ei praali) ( mina, Tähelepanelik ööline samamoodi, ka ei praali, kahju oli lahkuda ) ega vandenõuteoreetik (mida keelab mõistus). Ma lihtsalt vaatlen huviga, mis Eesti ühiskonnast saab, kuhu ta kursib ja kuidas kulgeb. Kultuuripsühholoog diagnoosib. Eesti ühiskond muidugi põeb, aga praegust kriisi ei saa nimetada revolutsiooniliseks situatsiooniks. Kõik uued erakonnad või erakkonnad (olgu eesti või vene, poliitilised või apoliitilised), igasugused uued valimised ja referendumid jäävad jõuetuks ja tõhutuks, kuni puudub organiseeriv revolutsiooniline idee, mis ulatuks kaugemale riigipöördest, võimu ülevõtu unistusest. Revolutsiooni kannab maailmavaade, Eesti poliitikas aga maailmavaateid praegu ei täheldu (isegi sotsiaaldemokraatide punase roosi vars on vedel; mistõttu ma tervitan maailmavaate sihtasutuste ellukutset – vt DELFI 21.05.2012). Teisalt ei leidu poliitpõllul ka suuri, mastaapse haardega isiksusi (välja arvatud üks, kes ainsana jäädvustab end tulevikku, samal ajal kui kõik teised üritavad end jäädvustada olevikku).

    Stiihiline rahulolematus kasvab, aga revolutsioonilist situatsiooni ei ole. See olukord tuletab meelde Valeri Ivanovitš Bezzubovi nalja. Stalini aeg, perekond istub pühapäeva lõunalauas. Äkki kostab koputus uksele. Kõik tarduvad. Viimaks ütleb pereema kogeldes: „Sina, vanaisa, oled kõige eakam, sina ei karda, mine tee lahti!“ Vanaisa tõuseb vaikides. Ja tuleb natukese aja pärast tagasi, nägu laia naeru täis: „Rahunege! Ainult tulekahju. Meie maja põleb.“

    P.S. Lugesin 28. juuli Eesti Päevalehest: „Tallinna ülikooli Eesti humanitaar-instituudi tänavune suvekursus keskendub revolutsiooni¬teemadele. Eilsest 3. augustini kestvate loengute raames uuritakse, kuidas revolutsiooniline meelsus kujuneb, mismoodi revolutsioonid toimuvad ja kuhu need viivad.“ Käesolev kirjatükk on valminud sellest üritusest sõltumatult.” ”

    Siinkohal lõpetan ma isand Priimäe tsiteerimise ja lisan vaid :

    P.P.S ” Rahunege, meil on võimul lihtsalt sotsiopaatidest liberaalkonservatiivid-ainuraksed amööbid-ainulaadsed geeniused (kes lasevad pededel abielluda aga… palgapäeval võtavad neilt …aga ka Teilt lihtviisil ja n.ö. Ivanovi kiirmeetodil raha ära-jättes mulje, et Kusagil Siiski On Raha Olemas).

  6. Tähelepanelik Tööline 12 kuud ago
    Reply

    Kallase Siim on muidugi tark mees kui manipuleerib oma 1000 eurose automaksupakkumisega.
    Inimesed arvavad, et see mees ei ole adekvaatne. Ta on peast segi, eksole…?
    Tegelikult on Siim nutikas , et mitte öelda: geniaalne manipulaator kes mängib halba politseinikku. Kaja on muidugi hea…
    Vaadake: see on ju üsna sarnane situatsioonile kui nt. oleksite nt islamiterroristide meelevallas ja nood ühel päeval teatavad teile , et homme hommikul lõikavad teil kõri läbi … siis peale seda olete ju shokis ning mõtlete, et hull värk, kõik on p…ses?
    Kui nad aga pääle seda teil hommikul üksnes labakäe maha raiuvad, jalaga tagumikku annavad ja ütlevad, et käikuskrt…siis mõtlete, et hää, et niigi läits, elame veel, saame hakkama kuikiviisi, elu on tegelt üsna ilus…

  7. Tähelepanelik Tööline 12 kuud ago
    Reply

    …Pääle 1000 euro ähvardust tundub 100 eurone automaks ju juba üsna mõistlik, eksole ? Ja Onu Vollid maksavad ning kiidavad parteid ja valitsust.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.