Minul on Kaja Kallasest kahju. Mul on kahju, et just sellise skandaaliga saab lõpu – vähemalt mõneks ajaks – Kaja Kallase tähelend Eesti ning rahvusvahelises poliitikas.
Võimu nurgakiviks on reputatsioon, mida peaministril enam kuigi palju pole alles jäänud, kahjuks tema enda tehtud vigade tõttu. Veelgi enam on mul kahju Eesti inimestest, kellest veel viimased lakkavad nüüd poliitikuid usaldamast.
Sõjaaja peaministri reeglid
Reformierakonna rekordtulemus märtsikuistel parlamendivalimistel oli olulisel määral kantud julgeolekuolukorrast Euroopas ning asjaolust, et Kaja Kallas määratles end kõikjal sõjaaja peaministrina. Rahvusvaheline silmapaistmine, eesrindlikkus ning selged seisukohad tekitasid usaldust ja loosung „Kindlates kätes Eesti!“ jutustas just sel hetkel nii vajalikku lugu. Valijad tegid oma otsuse ning Maarjamaal sai sündida aegade liberaalseim koalitsioon. Vox populi, vox dei.
Sellise rekordilise eduga käib kaasas aga ka rekordiline vastutus, mida tuleb targasti kanda. Kuigi võinuks eeldada, et sellise võimutäiuse juures teeb kogenud Reformierakond oma koalitsioonipartneritega tšiki-briki ning mängleva kergusega viiakse ellu kõik leheküljed oma valimisprogrammist, siis reaalsuses ei saa üks häda enne otsa kui uus on juba alanud. Tabavalt ütlevad need, kes leiavad, et planeetide seis on oravate jaoks erakordselt kehv.
Eriti kummastavalt mõjub sealjuures nüüd ilmsiks saanud asjaolu, et endale sõjaaja moraalse majaka rolli võtnud peaminister jättis kontrollimata, mida teevad tema lähikondsed. Seda on väga raske mõista. Arusaadavalt on isegi poliitikutel eraelu, mille iga detaili ei pea avalikkus teadma, kuid tõenäoliselt pole liialdus, et sõjaaja peaminister peab olema esiteks peaminister ja siis alles abikaasa.
Juhuslikult on peaminister ka üks informeeritumaid inimesi kogu riigis, kelle igapäevast tööd aitab teha päris suur hulk inimesi. Ikka selleks, et Eesti riik oleks väga hästi juhitud ning asjad kontrolli all. Paratamatult on tekkinud nüüd aga mulje, et kõigest sellest ei piisa peaministri ja meie riigi kaitsmiseks seesuguste probleemide eest, mis hetkel meedia vahendusel on lahti rullunud. Eriti sõjaaja peaministri puhul. Aga et peaministri lahkumisega saab ametist priiks ka arvestatav osa tema büroost, saab hooletus vähemalt osade puhul väärilise tasu.
Kallasele on asendaja juba olemas
Nii mõneski mõtteavalduses väljendatakse dramaatiliselt, kuidas tegemist on Reformierakonna jaoks hingematva hoobiga, millest toibutakse veel kaua ning nüüd ei saa nad enam valitsuses olla. Tegelik olukord on aga märksa pragmaatilisem: parlamendimatemaatika on hetkel selline, et Reformierakonnata toimivat koalitsiooni kokku ei saa. Küllap langetakse mõneks ajaks erakondade populaarsusuuringus ning võib olla kestab mõju ka Euroopa Parlamendi valimiste ajal, aga see on suures plaanis ka kõik.
Seega ei maksa veel tormata uut valitsust kokku panema, sest Kallasele on Reformierakonnas asendaja juba kahtlemata olemas. Võib olla isegi mitu, aga ühena viimastest saab selle nime teada peaminister, kes vajab välja vahetamist. Suure suve haripunktis spekuleeriti ka nende meeste üle, kes juba lipse triigivad, et peaministri amet üle võtta, mistõttu tööplaan on kindlasti olemas, nüüd tuleb seda lihtsalt varem realiseerima hakata.
Kaja Kallase väsimusest peaministri ametikohal on Riigikogu koridorides ja küllap ka sealt väljaspool räägitud juba praeguse valitsuse ametisse asumise ajast peale. Kui siiani kombati olukorda Euroopas, et tõmmata kübarast küülik, mis võimaldaks piisavalt väärikalt ametit vahetada, siis nüüd on olukord muutunud. Isegi kui uskuda reformierakondlaste juttu, et peaministri Venemaa-skandaal ei saa rahvusvahelist tähelepanu, siis kõik need, kellega Kallas Euroopasse ametikohtade pärast konkureerima lähevad, kaevavad selle igal juhul välja.
Nõrgim külg on kodused teemad – sõna otseses mõttes
Olen peaministrit tabanud skandaali üle arutlenud inimestega, kelle tööks ja eriliseks oskuseks on keerukate kriiside kommunikeerimine ning arusaamine on ühene: peaministrile kas antakse kohutavalt halba nõu või ei võta ta õigeid nõuandeid kuulda; möödunud päevade jooksul on käest lastud mitmeid võimalusi jagada konkreetseid ja põhjalikke selgitusi, kuid avalikkus saab näha vaid ärritunud valitsusjuhti ja ajakirjanikke vältivaid ärimehi. Ükskõik, millisel viisil see lugu lõpeb, saavad suhtekorraldajad edaspidiseks ühe mahlase õpikunäite.
Ma ei häbene öelda, et Kaja Kallas on end peaministri ametis tõestanud tugeva rahvusvahelise poliitikuna, kes tunnetab hästi Euroopas ja maailmas toimuvat ning esindas Eestit hästi. Kuni praeguseni. Väärib meelde tuletamist – justkui saatuse irooniana – et Kallasele on ette heidetud kärsitust ning vähest süvenemist kodumaiste teemade puhul.
Nüüd lõi kodune teema jalad alt ka rahvusvahelisel tasandil. Kui mõttelõnga veelgi ajaloos tagasi kerida, meenub Autorollo skandaal, millest võime järeldada, et oravatel tasub edaspidi igasugu rekka-firmasid vältida, sest neist tundub vaid paksu pahandust tulevat.
Kuivõrd poliitikas on kõik võimalik, siis mõistagi eksisteerib ka tõenäosusprotsent, et Kaja Kallas jätkab valitsusjuhi kohal. Tõsi, selleks peaks nüüd sündima mingi kommunikatsiooni-ime, sest usaldus peaministri suhtes on tugevasti kõikuma löönud nii avalikkuses, ajakirjanduses, koalitsioonipartnerite seas kui ka Reformierakonna sees. Kaotatud reputatsiooni ja head nime taastamine võib osutuda Augeiase tallide puhastamiseks, eriti selliste asjaoludega skandaalis.
Teema saab kokku võtta Friedrich Nietzsche mõttega: „Kergem on toime tulla halva südametunnistusega kui rikutud reputatsiooniga“.