Aga mida peaminister veel ei tea? Küsimused seltsimees majorile

Yana Toom, Euroopa Parlamendi saadik 

Venemaal äri ajamise skandaali järeldused tunduvad ilmsed kõigile, välja arvatud peaminister ise. Sest see on olukord, kus Kaja Kallas astus kõrgelt eksimatu juhi pjedestaalilt tavainimese – tavalise naise – kingadesse ega oska enam nendega käia.

Kõik märksõnad on kõlanud. „Silmakirjalikkus“ – kui õigustate oma tegusid argumentidega, mida teiste puhul ei võtnud kuulda. „Topeltstandardid“ – kui nõuate teistelt seda, mida ise ei tee. „Ebakompetentsus“. Jah, iga naine ei pruugi detailselt teada, millist äri tema abikaasa ajab.

Kuid kui see naine on peaminister, kes poolteist aastat manitseb eurooplasi ja on neile suhetes Venemaaga moraalseks majakaks, abikaasa äri aga on seotud selle sama Venemaaga, vabandused nagu „oh, ma ei teadnud“ sundivad küsima: „Aga mida veel, austatud peaminister, te ei tea?“

Valitsuse juht peaks „igast naisest“ ikkagi targem ja teadlikum olema. Ja selleks on talle antud ka vastavad vahendid, muuhulgas julgeolekuorganite näol.

Küll tambiti

Ei pea vist meelde tuletama, kuidas tehti kambakat Kaia Kanepile – selle eest, et läks paarismängu venelannaga. Kuidas tühistati Andres Mustonen. Ja üldse mitte sellepärast, et ta sugulane rahastas Venemaal äri. Ei, muusik sai peksa selle eest, et läks Novosibirski festivalile. Häbi, Andres Mustonen! Ta tambiti mutta, Eesti Kontsert ja festivalid lõpetasid temaga koostöö. Ehkki ta algusest peale rääkis, et teda eriti ei huvita, „kes on Venemaal punane ja kes on roheline“, kes festivali rahastab. Ega see ei päästnud. Kas päästab Kallast?

Mulle isiklikult meeldiks, kui ta saaks armuaega, et teha asjad selgeks nii enda kui üldsuse jaoks. Ja siis saaks rahulikult langetada otsuse. Aga mitte sellepärast, et Kallas pole Mustonen ja quod licet lovi, non licet bovi. Vaid sellepärast, et me oleme taas võimelised rahulikult arutama asju ja suhtuma üksteisesse lugupidavalt. Et me – ühiskonnana – ei ihka verd ega tee kambakaid.

Kuid see eeldaks midagi muud, kui must-valge maailm, mille ehitamisesse on peaminister viimased poolteist aastat väsimatult panustanud. Olles muidugi kindel, et tema valget mantlit ei ohusta miski. Jagades karme hinnanguid ja vaadates pealt, kuidas neile, kes eksivad must-valge reeglistiku vastu, näidatakse koht kätte.

Seltsimees major vaikib müstiliselt

Sellesama must-valge maailma lahutamatu osa – lisaks eeskujulikule patriotismile ja avalikule arvamusele – on ka nn seltsimees major. (Habemega nali – niimoodi naljatades kutsuti KGB-d, nüüd – kapo-t. Et kui mobiilis on kahtlased häired, võib öelda „Tere, seltsimees major!“). Sest igalpool maailmas kontrollivad eriteenistused neid, kes hõivavad kõrgeid positsioone, samuti nende sugulasi ja sõpru. Peaminister mitte ainult ei mõjuta riigi elu, vaid tal on ka juurdepääs riigisaladustele – ja sellistel inimestel ei tohiks olla „nõrkusi“.

Kusjuures see ei puuduta vaid seda, mis on seadustega keelatud. Me kõik teame, et kapo „maandab turvariske“ ka siis, kui tegemist pole otseselt illegaalse tegevusega. Seesama Zoja Paljamar saadeti Eestist välja põhjustel, millistel pole karistusseadustikuga pistmist: laigid ja Putini-meelsed postitused FB-s, osalemine (tollal lubatud) „Surematu polgu“ organiseerimises…

Kuid kas peaministri abikaasa „vene“ äri tõesti on väiksem julgeolekuoht kui mõni Paljamar? See on oht Eesti rahvusvahelisele mainele. Oht poliitilisele stabiilsusele (mis argumente sai seesama EKRE, eks?). Aga ka potentsiaalne huvi Kallase investeeringu vastu Venemaa luure poolt, nagu kirjutab Postimehes Erkki Koort.

Pole just näide pädevusest

Ja kui ka kaitsepolitsei, sarnaselt peaministrile, pole olnud sellest ärist teadlik, tekib paratamatult küsimus selle asutuse pädevuses. Kas tõesti kogu seltsimees majori aur läks sotsiaalvõrgustikes kahtlaste Vene kodanike jahtimisele ja toas olevat elevanti – pooleteise miljoni eurost äri – lihtsalt ei pandud tähele? No ei ole väga usutav.

Samas ega ma sekundiks ka ei usu, et kapo teadis ja hoiatas, aga Kallas ja tema abikaasa ei võtnud seltsimees majori nõuannet kuulda. Ju siis ei hoiatanud. Aga miks?

Eks saame kunagi ka nendele küsimustele vastused. Seni aga on nagu on: Eesti maine on kannatanud, sisepoliitiline kriis paisub, usaldus võimude vastu langeb – ja seltsimees major vaikib müstiliselt, mis pole talle sugugi omane.