Juhivahetusega tuleb koalitsioonil rinda pista mitte jõulurahu, vaid uue võimumänguga, kus noorem näitab vanemale hambaid ning loodab perehierarhiat ümber mängida.
Eesti 200 juhi Lauri Hussari otsus keskenduda riigikogu mitte erakonna juhtimisele on üpriski naeruväärne põhjendus olukorras, kus üks kolleeg on peaminister ja teine siseminister. Vaevalt, et me riigikogulased nüüd sellised rüblikud oleme, et meid on keerulisem kantseldada kui riiki juhtida. Hussari tagasiastumine on hoopis järjekordne samm Eesti 200 eneseotsingute teel, mis peaks eelkõige tegema murelikuks Reformierakonna.
Ka ilma kaamerapildita võib eeldada, et Eesti 200 kontoris on muremõtted seoses erakonna toetusnumbritega. Kui kampaanias toimis enda Reformierakonnaga sidumine kenasti, siis nüüd on reaalsus löömas puuga pähe. Ontlikust väikevennast, kes kiitis oma suuremat venda, võttis temalt käest ja läks sinna, kuhu viidi, on saanud teismeline, kes veel vaikse, aga selge häälemurdega ütleb: mul on ka omad mõtted!
Neid sai kuulda juba riigieelarve üleandmise ajal. Vähe on kajastust saanud üllatav lause fraktsiooni juhi Toomas Uibo poolt, kes möönis muu kiituse taustal riigikogu saalis kõnet pidades: „Eraldi suur teema ongi maksuküür. Arvestades, kui keeruline on riigi rahaline seis, peaksime kaaluma, kas selle valimislubaduse täitmine on eelarve tasakaalu seisukohalt õige või vale. Tänases olukorras peavad olema kõik variandid laual.“
Tulumaksureformi ehk maksuküüru kaotamise puhul on tegemist Reformierakonna põhilubadusega, mille ca 500-miljoniline hind on kahtlemata üks olulisematest põhjustest, miks on eelarvetasakaalu nimel vaja tõsta sellisel viisil makse, kärpida ja jätta tegemata palju olulisi ning vajalikke otsuseid. Otsuseid, mida tahtnuks tõenäoliselt teha ka Eesti 200 ja oma valijatele kandikul näidata. Selle asemel tuleb võtta vastu lööke paremalt ja vasakult teise erakonna valimislubaduse nimel.
Ühel hetkel lahvatabki vimm ning kõnepruuki tekivad poolähvardused: arvestage, et teil on ka meie hääli vaja! Just nii juhtus automaksu temaatikas, kus rahandusministri arusaam muudatusettepanekutega arvestamises ei ühtinud Eesti 200 omaga. Kui ühiste koosolekute asemel hakatakse meedias sisuliselt hääli lugema, on resultaat ning koalitsiooni tervise diagnoos üldpildis teada.
Eks väikesed vaidlused on oma näo hoidmisel ikka asja juurde käinud ning siiamaani on Reformierakond saanud pahandava poisi kriitikast mööda vaadata, lootuses et väikevend elab üle miskit ajutist faasi. Hussari vahetusega muutub seis aga totaalselt. Koalitsioonilepingul on ju tema allkiri. Kokkulepped – kirjalikud ja aumeeste – on tehtud ju Hussariga. Ja need on olnud kõik väga toredad, aga vaadake, meil on siin uus mänedžment ja seoses sellega ka mõned värsked ja säravad mõtted…
Juhivahetusega tuleb koalitsioonil rinda pista mitte jõulurahu, vaid uue võimumänguga, kus noorem näitab vanemale hambaid ning loodab perehierarhiat ümber mängida. Kas see ka õnnestub, on iseasi. Muidugi oleks tore kui tulumaksureformi raha leiaks kasutust päriselt vajalikes valdkondades ning jõuaks tõeliselt abi vajavate inimesteni, aga…
Kas Eesti 200 läheb all-in’i või blufib ning kas Reformierakond, kelle käsi on pärast idarahaskandaali ja maksutõuse tavapärasest nõrgem, seda mängu läbi näeb, näitab aeg. Tõenäoliselt oleme aga siiski nägemas valitsuskoalitsiooni allakäigu trepi esimesi kandvaid astmeid.
Artikkel on ilmunud ka epl.delfi.ee, 9. november 2023
Ma ei saa arumis inimesed need on kes valisid Eesti 200 erakonda. mida nad küll lootsid. Ah et seal karjuti loosungeid Ukraina teemadel.Ehk olid neil ka head mõtted aga Reformierakonnaga koostöös on nad alluvad ja arvatavasti peavad peavad leppima sellega. Räägitakse et Reformierakond on rikkaid pooldav erakond.Tänavapildis on meil tõepoolest palju rikkaid.Limusiinid sõidavad päev otsa mööda linna, väga palju on ülekaalulisi inimei ja see tähendab et toitu on küllalt jne.rikkaid in palju ja eks need valisidki meile sellise valitsuse et vaesemad ja keskmikud jäävad vaesemaks.