Tänane Reformierakonna kongress näitas, et erakonna liikmed saavad isegi aru, et erakond on tupikus. Formaalselt ainuke peaministrist esimehe kandidaat võitis. Sisuliselt kasutas aga suur osa erakonnast võimalust näidata erakonna juhile ja tema meeskonnale, et temast ei saada aru ja ei olda rahul.
Asjaolu, et [Kristen] Michal ja [Hanno] Pevkur said juhatusel valimistel rohkem hääli kui Kaja Kallas esimeheks kandideerimisel on märk sellest, et vanad Reformierakonna leerid valmistuvad sisevõitluseks. Huvitaval kombel mõlemad pretendendid hoidsid siiani madalat profiili. Armutus Reformierakonna sisekonkurentsis teatakse hästi, kui karm saab olla valestardi hind. Nüüd on maskid langenud ja mõlema potentsiaalse erakonnajuhi taha hakkavad koonduma poolehoidjad, tahavad nad seda ise või mitte.
Kaja Kallas lasi raisku võimaluse õigel ajal ära minna. Tema peamine poolehoidja, maksulokomotiiv Mart Võrklaev ei pääsenud isegi juhatusse. Vaevalt et nii nõrga mandaadiga ja puuduliku meeskonnaga esimehel on uues erakonna juhtkonnas autoriteeti. Tõenäoliselt ei piisa sellest ka enda lahkumise plaani läbisurumiseks, seda otsustavad tulevikus teised. Nüüd hakatakse Kallase poliitilist pärandit jagama ilma, et temal oleks selles otsustav hääl.
Kallase lahkumine on muutunud Reformierakonna jaoks äärmiselt peadmurdvaks probleemiks. Meie kõigi mureks jääb endiselt kukkuv majandus, mille jaoks valitsuserakonnal aega ja energiat ei jagu.