Monika Haukanõmm, Tallinna Kesklinna vanem
Tuleva aasta riigieelarves on nii mõnigi seaduseelnõu, mille vajalikkusele ja mõistlikkusele ei saa ega tahagi vastu vaielda. Riigikaitse ja jätkusuutlik keskkond on teemad, mis on õigusega riigieelarve eelnõus omal kohal, ent lõputult neid enda saamatust varjava viigilehena kasutada ei saa.
Enne valimisi rääkisid pea kõik erakonnad pensionitõusust, kuid nüüd on need lubadused võimule saanute peast justkui pühitud. Valimiste eel oli juttu ka puude ja erivajadustega inimeste olukorda edendavaist plaanidest, aga kui eelnõu valmis sai, ei vaadanud sealt vastu sugugi rõõmustav vaatepilt.
Olukord pole tegelikult sugugi naljakas. Erakorralist pensionitõusu ei tule ja seega võib suu puhtaks pühkida tuhande-eurosest vanaduspensionist. Seisak jätab vanemaealised majandusliku kindlustundeta ning suurendab suhtelises vaesuses elavate eakate arvu, sest raha ostujõud langeb jätkuvalt. Vähemalt võivad eakad rõõmustada selle üle, et neile on bussisõit maakonnaliinidel uuest aastast endiselt tasuta.
Ärev teadmatus
Selle aastaga lõpeb ka Euroopa Liidu rahastus puuduva töövõimega inimestele pikaajalise kaitstud töö teenusele. Tegemist on teenusega, mis annab psüühikahäire ja intellektipuudega inimestele, kes ei ole suutelised püsivalt tavatöökohtadel töötama, võimaluse ühiskonda panustada, oma väärtust teadvustada ning elus kindlamalt ja sihipärasemalt tegutseda.
Sotsiaalvaldkonna eest vastutav minister Signe Riisalo on ammu teadnud, et selle teenuse rahastus saab otsa käesoleva aasta lõpus, aga ometi pole paigas, mis saab edasi. Toimub tule kiirkorras kustutamine, aga üle 400 kaitstud töö tegija, nende lähedaste ja teenust pakkuva asutuse on endiselt teadmatuses, kas saavad järgmise aasta algusest juba uue töötamist toetava teenusega jätkata.
Tegemist on psüühiliste erivajadustega inimestega, kel on selle teadmatusega oluliselt raskem toime tulla kui neil, kelle vaim on terve. Kas see on mäng eludega? Erinevaist hinnanguist jookseb läbi, et jätkata saavad võib-olla ainult pooled. Aga ülejäänud? Mis neist saab?
Töötasin aastaid sotsiaalhoolekande valdkonnas ja ehkki see pole enam mu põhitöö, ei tähenda, et selle süsteemi tuge vajavate inimeste elukäik mulle korda ei läheks. Valitsus on need inimesed lihtsalt ära unustanud.
Oleks siis asi rahas. Tööteenus ei nõua riigilt märkimisväärset panust, sest toetuse suurus jääb vaid 100–300 euro vahele kuus. Riigieelarves on see nagu tilk merre, toetusest sõltuva inimese jaoks aga iseseisvuse ning tervema ja edulisema elu võti. Rääkimata sellest, et konkreetse toeta asub see inimene tõenäoliselt abi otsima mujalt, näiteks juba niigi ülekoormatud ja alarahastatud meditsiinisüsteemist. Rahalist kokkuhoidu ma ei tähelda.
Meil on muidugi ka toimiv eratervishoid. Kel valu, see maksab. Selline näibki olevat ametis oleva valitsuse seisukoht, selmet toetada mõtestatult ja konkreetseid samme võttes solidaarset tervishoiusüsteemi, raviteenuste paremat kättesaadavust ja arstide, õdede ja teiste spetsialistide järelkasvu.
Lohakalt tehtud töö
Erivajadustega inimeste tööteenuse jätkumine on vaid üks punktidest, mis on 2024. aasta riigieelarves läbi mõtlemata. Eelarve on kiirustades koostatud ning selle lohakalt tehtud töö hammasrataste vahele jäävad paraku ühiskonna nõrgimad nagu ikka.
Eks riigieelarve kokkupanek ja sellele järgnev arutelu ongi keeruline ning on selge, et sotsiaalvaldkonna edendamiseks mõeldud eelarve ei saa kunagi olema liialt suur. Kui asi puudutab tavainimese argist heaolu, on alati tunne, et vaja oleks palju rohkem.
Samuti on Eestis varemgi olnud raskeid aegu, mil hoitakse suurte eesmärkide nimel ajutiselt kokku. Neid suuri eesmärke ei paista praeguses eelarves aga mitte kuskilt, sest samasugune teadmatus ja kitsikus on toodud pea kõigisse valdkondadesse toetuste vähenemise ja ootamatute maksutõusude kaudu.
Kuigi valitsus on õigustanud seda kitsikust vajadusega riigi rahandus “korda teha,” ei saa praegu valitud suundasid kohe kindlasti nimetada millegi parandamiseks, pigem kipuvad probleemid süvenema. Lisaks kõige nõrgematele on ju ärevusse ja teadmatusse paisatud ka Eesti majandus, mis on juba mõnda aega languses ning toonud kaasa kasvava tööpuuduse.
Ma ei väsi kordamast retoorilist küsimust: kas tõesti on kõigi nende inimeste koorimine väärt seda, et võimul olev erakond saaks täita oma valimislubaduse 500 miljonit eurot maksvast tulumaksureformist?
Valitsus peab hoolitsema oma rahva heaolu eest-selleks on ta valitud. Kui ei saa siis peab rikkamatelt riikidelt abi paluma ja mitte teisi abistama. Vaesemad inimesed ei pea kannatama. Mina soovitan 3kuud koguda valitsuse liikmetelt 1000 eurot. Riigikogulased annavad ka ja ehk leidub teisigi rikkaid ja heldeid inimesi aga vaesemaid peab aitama ja neit ei tohi raha võtta vaid tuleb juurde anda.
No ja mis siis? Palju sa ise palka saad?
Riigieelarve on kõigest piisake meie hädademeres. Valitseva tehnofeodalistliku süsteemi hammasrataste vahele jäävad enam-vähem kõik tööinimesed aga ka ettevõtjad reaalmajanduse sfäärist.
Raha koguneb tehnofeodaalideks moondunud pilvekapitalistide- platvormikunnide, vürstide ja krahvide kätte J. Bezosega eesotsas kes kasseerivad rendirahasid, midagi ise tootmata ning investeerimise asemel annavad selle reaalmajandusest väljkanditud papi finantsspekulandidele mängida. Kooritakse reaalseid väärtusi loovatelt tööstustelt raha. . Kui näiteks autotööstustes on palgakulud kuni 85 % tuludest siis Amazonis kõigest 1,5%, Facebookis kõigest 1%.
Amazon võtab tootjatelt 40% ja ei investeeri saadud pappi reaalmajandusse.
Maailmas käib võitlus USA ja Hiina tehnofeodaalide vahel …võitja ei ole teada aga kaotajad on, need oleme meie-eurooplased kes on muutunud kurbadeks ebaolulisteks üksusteks kes valavad oma frustratsiooni välja vale puu all haukudes ja tegeledes asendustegevustega nagu nt. tumeroheline kliimasektantlus.