Andrei Korobeinik, Riigikogu liige
Eesti majandus on juba kaks aastat pidevas languses, mis toimub Euroopa Liidu teiste riikide majanduskasvu taustal. Globaliseerunud maailmas, kus r i i k i d e majandused on tihedalt seotud, tundub Eesti olukord paradoksaalne: meie majandus langeb, samal ajal kui meie naabrid näitavad kasvu. Seda võib nimetada Eesti «majandusimeks», ainult vastupidises mõttes. Peaminister Kaja Kallas on leidnud kümneid põhjuseid meie majandusprobleemide selgitamiseks, kuigi peamine põhjus on ilmne – just Kaja Kallas on juhtinud meie riiki viimased kaks aastat.
Majanduslike ebaõnnestumiste põhjused on selged
Kallase valimisvõit kevadistel valimistel oli muljetavaldav, kuid lühikese ajaga on ta kaotanud kogu oma poliitilise kapitali. Kui varem tuli kriitika peaministri suunas ainult parlamendi opositsioonilt, siis nüüd on kriitikaga liitunud koalitsioonipartnerid ja isegi osa Reformierakonnast, samuti enamik Eesti elanikest. Eestit juhib täna poliitiline laip, ja see olukord on täiesti ebanormaalne. Kallase poliitilist karjääri päästa ei ole võimalik (ega vajalik), kuid Eesti majanduse päästmiseks on vaja kiireid meetmeid. Kriis süveneb ja lihtsaid lahendusi selle ületamiseks ei ole.
Eesti majanduslike ebaõnnestumiste põhjused on selged: valitsus ei pakkunud kohalikule äritegevusele piisavat tuge eelmise aasta energiakriisi ajal, kui elektri hinnad mitmekordistusid. See viis tootmiskulude suurenemiseni ja selle tagajärjel kasvasid kohalike ettevõtete toodete hinnad. Lõpuks põhjustas see Eestis rekordilise inflatsiooni ja eksporditurgude kaotuse – Eesti ettevõtted ei suutnud konkureerida nendega, kes said riiklikku tuge teistes riikides. Isegi Eesti turul on kohalike tootjate hinnad muutunud liiga kõrgeks, mistõttu näeme poodides üha enam välismaist kaupa. Kui nõudlus kohaliku toodangu järele langeb, jääb ettevõtetel üle ainult tootmine sulgeda ja töötajad koondada. Täna kuuleme regulaarselt äride sulgemisest ja töökohtade välismaale viimisest, kuid tehaste ja ettevõtete sulgemisel on pikaajalised tagajärjed. Tootmist ei ole võimalik lihtsalt aasta või kahe pärast taaskäivitada, selleks ajaks ei ole ettevõttel ei töötajaid ega kliente. Praegune kriis erineb 2008. aasta kriisist: see areneb aeglaselt, kuid selle tagajärjed on pikaajalisemad ja sügavamad.
Praegune Eesti valitsus ei tegele kriisist väljumise plaani väljatöötamisega ega kaasa eksperte selleks otstarbeks. Selle asemel suunab Reformierakond olulisi vahendeid riigieelarvest rikaste elanikkonna kihtide toetamiseks, sealhulgas Riigikogu liikmetele, ministritele ja kõrgetele ametnikele. Rikkad muutuvad rikkamaks, vaesed vaesemaks. Lisaks, oma kulude katmiseks tõstab valitsus käibemaksu, mis omakorda kiirendab inflatsiooni ja süvendab ebavõrdsust ühiskonnas.
Kaja Kallase tagasiastumine on esimene samm
Majanduse stabiliseerimiseks on vaja tõsiseid samme, sealhulgas loobumist maksusoodustustest rikastele, mis vabastaks olulisi vahendeid riigieelarves ja võimaldaks vältida planeeritud maksutõuse. Kuid viimase poole aasta jooksul tekitatud kahju on tohutu, eelarve puudujääk ulatub miljardi euroni. Olukord nõuab põhjalikke maksureforme – kuid raha otsimine ei tohiks toimuda riigi kõige vaesemate elanike taskutest, vaid sealt, kus seda raha on. Võimalikest variantidest – maksud äripindadele ja luksuslikule kinnisvarale, kallitele autodele, pankade ülisuurtele kasumitele.
Majanduse taaskäivitamiseks peame juba järgmisel aastal alustama suuri investeeringuid taristu ehitusprojektidesse – just need investeeringud, mille Reformierakond on praktiliselt täielikult riigieelarvest välja jätnud. See hõlmab Via Baltica maanteed, raudteed Haapsallu, Tallinna keskhaiglat ja palju muud. Jah, selleks võivad laenud vaja minna, kuid seda ei tasu karta. Iga kriisi ajal kulutatud euro leevendab majanduslangust ja aitab meil majanduse pikaleveninud langusest välja tulla. Koos kiireloomuliste lahendustega on vaja esitada ka pikaajaline plaan, just see, millest erakond Eesti 200 on juba aastaid rääkinud. Kuid rääkimisest ei piisa, vajalikud on teod. Esiteks tuleks süsteemselt läheneda riigi energiaturvalisuse küsimustele – eelmise aasta energiakriis ei jää paraku viimaseks. Elektrihinna alandamiseks on meil vaja täiendavaid ühendusi Skandinaaviaga, põlevkivienergeetika arendamist, konkreetset seisukohta tuumaelektrijaama osas.
Kokkuvõttes: praeguse peaministriga tundub kriisist ülesaamine võimatu. Eesti vajab uut juhtimist, mis suudab võtta tõhusaid meetmeid Eesti majanduse taastamiseks. Iga päev, mille Kaja Kallas veedab peaministri ametikohal, kahjustab riigi majandust ja hävitab meie inimeste heaolu. Kaja Kallase tagasiastumine saab olema esimene samm Eesti majanduse taaselustamise teel.