Monika Haukanõmm, Tallinna lastehaigla nõukogu esinaine, Tallinna Kesklinna linnaosa vanem
Tallinna uus koalitsioon kaalub riigi omanduses oleva Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) ühendamist linnale kuuluva Lääne-Tallinna keskhaigla, Ida-Tallinna keskhaigla ning Tallinna lastehaiglaga. Tallinnas asuvate haiglate ühendamine selliselt, nagu uus loodav pealinna võimukoalitsioon seda kavandab, ei ole pelgalt formaalsus paberil, vaid väga sisuline küsimus, millega seonduvate kahjude ja ohtude tõttu peaks iga Tallinna maksumaksja sellesse korraks süvenema.
Hästi majandatud haiglad lapivad võlgades PERH-i
Jutt käib mitte ainult Tallinnale kuuluvate haiglate, vaid erinevate omanikega haiglate ühendamisest. Põhjusi, miks see plaan mitte kuhugi ei kõlba, on omajagu.
Haiglareform paistab olevat järjekordne plaan Tallinna raha abil riigi saamatust lappida. Kui see läbi läheb, on tulemuseks aga hiigelasutus, mille juhtimine käiks selgelt valitsusele üle jõu. Näeme ju, kuidas neljast koalitsioonierakonnast õmmeldud lapitekk Tallinnas juba enne võimule tulekut igas olulises küsimuses kärisema kipub. Kas tõesti usub keegi, et sama seltskond suudaks erinevatest haiglatest kokku pandud monstrumit juhtida?
Tartus on sama asi juba läbi proovitud, miks eksperimenteerida nüüd Tallinnas? Ka Eesti kogemus haldusreformiga näitab veenvalt seda, et kui rikas ja vaene vägisi kokku panna, ei ole tulemuseks mitte kaks rikast, vaid kaks vaest. Meenutab niinimetatud Robin Hoodi plaani.
Tahetakse jõuda ette asjatundlikust arengukavast
Riik on juba välja töötamas haiglavõrgu arengukava 2040. aastani. Kuna arengukava ei koosta poliitikud, vaid spetsialistid, siis niisugust meelevaldset haiglate ühendamise plaani sinna ilmselt sisse ei kirjutata. See nõuaks korralikku läbi kaalumist ja arvutamist.
Veenvat põhjendust haiglate ühendamiseks tegelikult ei olegi ning pigem tundub, et selle plaaniga soovitakse valmivast arengukavast hoopis kiiruga mööda minna. Teha ruttu ära, kuni asjatundjate koostatud arengukava seda takistamas ei ole.
Nii või teisiti on tegu mitte kohaliku omavalitsuse, vaid tervet riiklikku haiglavõrku puudutava otsusega. Ühendamisplaani lauale pannud sotsidele oleks küsimus: miks surutakse kohaliku omavalitsuse koalitsioonilepingusse riikliku mõjuvõimuga punkti, aga samal ajal nahutatakse Isamaad, kui nemad seda teevad?
Haigusi ravitakse hoonetes, mitte Exceli tabelis
Tallinna linnale kuuluvate haiglate ühendamine on senisel keskerakondlikul linnavõimul pikalt kavas olnud uue Tallinna haigla loomise kaudu. See poleks olnud pelgalt administratiivne otsus, nagu värske haiglareformi mõte paistab olevat, vaid tähendanuks uue tänapäevase hoone ehitamist ning oleks olnud suur sisuline samm parema arstiabi suunas. Uus haiglahoone lahendaks meditsiinitöötajate karjuva kitsikuse mure, mida praegused vanad majad ei võimalda, ja looks paremad tingimused ka patsientide jaoks.
Reformierakond on sellele plaanile aktiivselt vastu olnud ning isegi Euroopa rahast loobunud. Miks aga meeldib neile praegune mõte riigi ja linna haiglad üksnes võimu tasandil ühendada, ilma et sellest patsiendi jaoks midagi päriselt paremaks muutuks? Haigusi ravitakse ju jätkuvalt hoonetes, mitte Exceli tabelis.
Tundes Reformierakonna tungi rahvale kuuluvaid asutusi erakätesse sokutada ja teades, et nende ridades leidub piisavalt erinevaid meditsiiniga seotud ettevõtjaid ja lobiste, tuleks siin valvel olla ja küsida, kelle jaoks seda kingitust pakitakse.
Reformierakonnale meeldib kõnelda müstilistest toiduahelatest Tallinnas ja ilmselt nad teavad, millest räägivad. Muide, PERH-i nõukogu esimees on kunagine Reformierakonna peaminister Taavi Rõivas. Mõistagi on võlakoorma all ägava haigla nõukogu esimees kõnealuse plaaniga nõus. Ta on seda nimetanud tunnustavalt julgeks ja ambitsioonikaks ideeks. On aga üpris tülgastav, kuidas neid sõnu kasutatakse taas olukorras, kus ütleja ise ühe ümberkorraldusega kaasnevaid ohtusid ja kahjusid ei kanna.
Niisiis ootab Eestit ees eksperiment, mille mõjuanalüüsi asendab elukauge soovmõtlemine ning mõne erakonna erahuvid. Kuid millest sündivad kahjud jäävad aastateks veskikivina Tallinna maksumaksja turjale.
Jube mõelda mis meid ees ootab. Parim linnapea aeti minema alatul kombel. Samaväärset neil asemele panna pole ja hakkabki Tallinnas kõik alla mäge veerema nagu meie riigis praegu toimub.
Kõlvart sai palju hääli aga meil ei arvestata rahva arvamusega. Me valime Kõlvarti uuesti linnapeaks sest ta on parim.
Mulle meeldib vaid üks poliitik Reformierakonnast ja see on Siim Kallas. Ta on tark ja kunagi peale jubedat Laari valitsemisaega sai S.Kallas peaministriks ja kutsus valitsusse Eestimaa parima poliitiku Edgar Savisaare ja elu meie maal läks paremaks. Siis omade laimu tättu pidi S.Kallas lahkuma ametist ja asemele tuli Ansip ja elu Eestimaal läks jälle kehvemaks. Aga imestama paneb see küll et S,Kallasel on pehmelt öeldes saamatu tütar kes teeb kõik valesti. Sotsidest ma ei oska kedagi esile tõsta ja Eesti 200-st ka mitte. Isamaa erakonnast meeldib kõige rohkem Seeder ja kõige vähem Reinsalu. Keskerakonnast lahkunud poliitikud on alatud ja omakasupüüdlikud. Ja nii veerebki kõik mäest alla.
Haigemajade, kui tööandjate (jur. isik) ühendamisel jääb senise mitme asemel üks tööandja. Kui meedikud jätkavad senist töötamist, et ühes x tundi ja teises kohe järgi y tundi (n PERH-s ja seejärel üle tee lastehaiglas), siis toob tööaja arvestus sama tööandja juures esile ületunnid, mis tuleb täiendavalt tasustada ja millised on ka ajaliselt piiratud. Seni seda muret pole, sest tööandjad oma arvestustega on erinevad. See on nii hea, kui ka halb. Hea on see, et meedikud kurnavad end ületundidega vähem ja teenivad iga ületunni eest enam. Halb on see, et sama personali sama töö eest tuleb hakata rohkem maksma.
Ei ole küll meditsiinvaldkonna peensustega kursis, kuid mulje on jäänud küll selline, et vähemalt suur osa arste ei rabele endid hingetuks ületunde tehes vaid pigem istuvad ravirahade puudusel lihtsalt niisama jõude, samas, kui ravijärjekorrad aina kasvavad. Ja kuna ravirahasid jaotatakse tavaliselt erinevate raviasutuste vahel, siis peavad ka arstid ühest haiglast teise jooksma, et nii üldse veel midagi teenida. Näiteks juhtusin hiljuti vaatama filmi, mis paljastas kaunis sarnase olukorra muidu igati rikka ja vägeva riigi politseis, kus tuli pidevalt jälgida, millist kuritegu üldse uurida ja millist mitte, kuna raha nende kõikide samaaegseks uurimiseks vajalike laboritoimingute jms. jaoks lihtsalt ei jätkunud. Nii, et kui riigi prioriteetideks ei ole enam kodanike tervis, turvalisus ja heaolu vaid jumal teab mis siis nii need asjad paratamatult lähevad, eriti veel kui protestimeelega pole Jumal eestlasi kohe kindlasti õnnistanud, pigem püütakse ikka kuidagi võimude tahte ja meele järgi sobituda ja pigem siis teise eestlase arvelt tekki natuke rohkem enda peale tõmmata selle asemel, et kõik ühiselt oma õiguste ja parema tuleviku eest välja astuda.