Ühistranspordisüsteem peab olema selge, arusaadav ja taskukohane, sest see on paljude inimeste ainus võimalus kodust tööle ja kooli liikumiseks, aga uudis Tallinna ja Harjumaa ühise piletisüsteemi teemal tõstatab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid.
Regionaalminister Piret Hartmani ja Tallinna abilinnapea Kristjan Järvani teadaanne, et riik, Tallinn ja Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus on jõudnud kokkuleppele ühtse pileti osas, kõlab esmapilgul lootustandvalt. Kuid ühistranspordikeskuse juhi Andrus Niliski sõnul sellist kokkulepet ei eksisteeri ja ta on toonud välja välja, et tööealistele ühtse pileti kehtestamine ei praegu realistlik.
Peamine takistus seisneb rahastuses. Kes katab rongipiletite hinna langetuse, kui kehtestatakse ühtne ka kõigile kättesaadav pilet? Riigi ühistranspordisüsteemis on juba praegu puudu miljoneid eurosid ning eelarvedefitsiidi süvenedes on keeruline leida lisaraha. Vägisi jääb mulje, et Hartman ja Järvan tahavad veduri ees joosta, andmata endale aru, et rutakad seisukohad niivõrd olulises küsimuses külvavad vaid segadust.
Kust tuleb lisaraha?
Ühistransport on Eesti inimestele ülioluline nii majanduslikult kui ka keskkonna aspektist, pakkudes vajalikku liikumisvabadust neile, kellel ei ole autot. Samuti vähendab ladusalt korraldatud ühistransport sõltuvust autost, tänu millele vähenevad liiklusummikud ja keskkonnasaaste.
Ühistransport peaks toimima tõrgeteta ja olema võimalikult taskukohane. Kuid ühtse piletisüsteemi idee, mis hõlmaks nii bussi- kui ka rongitransporti kogu Harjumaal, tundub riigieelarve segadust tekitavaid arutelusid silmas pidades praeguses olukorras tõesti ebarealistlik.
Ühistranspordist on niigi raha puudu ja väljakäidud süsteemi loomine suurendaks miinust veelgi. Kui eesmärk on teha piletisüsteem, mis oleks kõigile arusaadav ja ühtlane, tuleb see luua selliselt, et keegi ei peaks maksma kordades rohkem ainult seetõttu, et tema liikumisvajadus nõuab rongi kasutamist.
Järgnev on nn võllanali. Kui maksude kehtestajad, s.o riik ja KOV, teevad nii, et üksikkasutuses (isiklik, laenatud-renditud, tööandjalt saadud vms) sõidukiga liikumine tuleb kallim kui taksoga, siis hakkavad liikuvuse probleemid lahenema otse kui nõiaväel. Poliitikutel polegi vaja edaspidi “jalgratast leiutada”.