Andres Kalvik, Eesti Keskerakonna avalike suhete juht ja spordisõber
Maksufestival on läbi, kuulutas peaminister Kristen Michal (Reformierakond) septembri keskel, kui valitsus oli tuleva aasta riigieelarve osas põhimõttelisele kokkuleppele jõudnud. Valetas.
Tõsi on, et käibe- ja tulumaksu tõus ning automaksu kehtestamine oli juba varem otsustatud, kuid keegi ei rääkinud sellest, mida toovad kaasa kärped. Siinkohal ei saa ma kahjuks rääkida ministeeriumite ametnikke puudutavatest kärbetest, sest neid lihtsalt ei suudetud teha ning lugedes viimaseid uudiseid, siis võetakse kõrgepalgalisi asekantslereid ja regiooni juhte hoopis juurde.
Pean rääkima kärpest, mille riik teeb ja mille puuduolev osa tuleb katta lapsevanematel. Eelmisel nädalal saime teada, et Reformierakonna valitsus on heaks kiitnud treenerite palkadeks mõeldud rahastuse vähendamise – varasema 50% asemel katab riik 45% töötasust. Kogusummas vähendab Kultuuriministeerium treenerite tööjõukulu toetuste summat teist aastat järjest, seekordne kärbe on 12,3 miljonilt eurolt 11,8 miljoni euroni. Võttes arvesse asjaolu, et 500 000 eurot on riigieelarvet silmas pidades tühine summa, siis tekib paratamatult küsimus, kas see oli ainuvõimalik valik?
Trenniarved suurenevad
Sisuliselt on spordiklubidel nüüd kaks võimalust: kas vähendada treenerite koormust (loe: palka) või tõsta lastevanemate poolt makstavat kuutasu. Suure tõenäosusega minnakse teist teed ja muud nime kui “maksutõus” ma sellele tegevusele panna ei oska. 1. juulist kehtima hakkav käibemaksutõus kergitab niigi trenniarveid, nüüd võib juhtuda, et kuutasu tuleb tõsta kaks korda aastas.
Kõige selle taustal mõjub eriti kahepalgeliselt kultuuriminister Heidy Purga, samuti reformierakondlane, teadaanne viimases Riigikogu infotunnis, et spordivaldkond on valitsuses kinnitatud majandusplaani üks osa. Ühe käega antakse, teisega võetakse – ühendatud anumate põhimõttel sisuliselt midagi paremaks ei muutu.
Meenub hiljutine vestlus ühe keskpärase Soome jalgpalliklubi noortetreeneriga, kes oma grupiga Tallinnas võistlemas käis. Türgi päritolu mees teenib igapäevaleiba laevaehitusfirmas ja treenib kohalikus klubis üht noortegruppi, kasseerides selle eest enda sõnade kohaselt 2000 eurot kuus. Võrdluseks olgu öeldud, et Eestis tuleb klubil riikliku palgatoetuse saamiseks maksta treenerile minimaalselt 1400 eurot, kuid see tähendab koormust vähemalt kahes treeninggrupis. Professionaalseid noortetreenereid on Eestis niigi vähe ja enamus teeb seda tööd põhiameti kõrvalt ning pärast riigipoolse rahastuse vähendamist võib kindel olla, et noorte motivatsioon end selles valdkonnas teostada väheneb veelgi.
Kultuuriminister Heidy Purga on võlgu selgituse, kuidas aitab treenerite töötasu kärbe kaasa “Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030” eesmärkide täitmisele. Dokumendis on välja toodud neli suurt prioriteeti: valdav osa elanikest liigub ja spordib; liikumine ja sport on oluline majandusharu ning tööandja; liikumine ja sport on sidususe, vaimsuse ja positiivsete väärtushinnangute kandja; Eesti on rahvusvahelisel tasemel tulemuslikult ja väärikalt esindatud.
Kas me päriselt jaksame sõdida?
Praegu on moodne asetada kõikvõimalikud otsused julgeoleku konteksti. Keskerakonna Raplamaa piirkonnal oli hiljuti kohtumine endise Kaitseväe ülema kindral Martin Heremiga, kelle käest küsisin ajateenistusse tulevate mehehakatiste füüsilise vormi kohta. Kindral Herem tunnistas, et näitajad on viimastel aastatel pidevalt allamäge liikunud. Tal ei olnud noorte musklirammu kohta midagi positiivset öelda.
Tänapäeva sõjapidamine võib ekraani vahendusel tunduda droonide mänguna, kuid reaalses elus tuleb rindel olles ellujäämiseks kõvasti jalgadele tuld anda ja seda tihtipeale koos varustusega. Kuidas on võimalik sõjaolukorras kiiresti positsioone vahetada, kui raskusi on isegi tavalise jooksmisega? Siinkohal on paslik meelde tuletada, et 2022. aastal ellu viidud uuringu kohaselt on esimese, neljanda ja seitsmenda klassi õpilastest 31% liigse kehakaaluga ning suundumus on, et esimestel kooliaastatel ülekaaluliste ja tugevalt ülekaaluliste ehk rasvunud õpilaste hulk suureneb. Lisame siia fakti, et iga neljas Eestis elav mees on rasvunud ja ligi pooled ülekaalulised ning küsime endalt – kui suur hulk 40 000-pealisest reservarmeest on tegelikult valmis kurnavat sõda pidama?
See ja paljud teised kärped ning maksutõusud oleksid võinud olla olemata, kui tänane valitsuskoalitsioon, kuhu kuuluvad lisaks Reformierakonnale ka sotsid ja Eesti 200, oleks kehtestanud Läti ja Leedu eeskujul pangamaksu, mis oleks eelmisel aastal toonud riigieelarvesse täiendavat tulu ca 500 miljonit eurot. Reformierakond otsustas aga panku säästa ning minna Eesti perede, pensionäride ja nüüd siis ka spordiklubide taskute kallale.
Tänane valitsus teeb kõik selleks, et kümme kvartalit väldanud majanduslangus otsa ei saaks. Ütleb ju majandusteooria, et kärpimise ja maksutõusudega majandust tõusule ei upita. Ühiskonna rasvakiht aga suureneb.