Äsja täitus aasta võimupöördest Tallinnas, mille puhul kinkisime koalitsioonile ka ilusa tordi ja õhupallid nagu sünnipäeval ikka kombeks. Aasta jooksul on Tallinna elanikud saanud vastuse küsimusele, mis on paljusid pikki aastaid huvitanud – milline oleks Tallinn ilma Keskerakonnata.
Selge on see, et uus võimuliit ise väidab, et linn toimib nüüd paremini, samal ajal kui endised linnajuhid märkavad massiliselt asju, mis on halvemaks läinud või sootuks kadunud. Kuid tegelikult on poliitikute endi arvamus siin tähtsusetu – loeb see, mida arvab Tallinna elanik.
Möödunud aasta lõpul toimunud elanike rahuloluküsitlus andis uue linnavõimu tööle üpris hävitava hinnangu. Nii nagu riigi tasemel on valitsuse reiting kõigi aegade madalaimal tasemel, on ka linlaste rahulolu sarnase võimuliidu tööga tulemusena kümne aasta madalaimal tasemel, kuigi kõik need eelnevad kümme aastat oli elanike rahulolu linnaga pidevas tõusutrendis. Küsitlused leidsid aset 5-6 kuud pärast võimupööret. Selle aja peale ei saa uued linnajuhid vaadata mujale kui peeglisse.
Noored ja jõukad rahulolematud
Linnapeatoolist unistav Pärtel-Peeter Pere tõlgendas langevat rahulolu küll nii, et linlaste nõudlikkus on kasvanud, aga see oli lihtsalt üks nõrk katse taaskord oma ebaõnnestumisi ilusate sõnade alla peita. Asja taga ei ole ju see, et linlastel oleksid tühja koha pealt tekkinud utoopilised ootused linna käekäigu kohta, vaid ikka selles, et seni tõusvas joones arenenud linnajuhtimise kvaliteet on uue võimuliiduga teinud järsu hüppe alla.
Toon välja mõned kõnekad asjaolud uuringust.
Linnakeskkonnaga rahulolevate elanike hulk oli 2015. aastast alates kõikunud 90% ja 95% vahel, kuid uue linnavõimu tuleku järel kukkunud 87% peale, mis on isegi madalamal kui 2014. Kui võtame siit eraldi välja elanike hulga, kes on väga rahul, siis see oli kümne aastaga roninud 28% pealt 43% peale, kuid uue linnavõimuga kukkus hoobilt 28% peale tagasi.
Langustrendi on pööranud just rahulolu jooksvate töödega, nagu linnaväljakute seisukord Kesklinnas, haljasalade ja parkide seisukord, samuti on vähem neid, kes peavad linnaruumi puhtust väga heaks ning kes on rahul prügikastide arvuga tänavatel. Ja isegi õhupuhtuse osas ollakse praegu rahulolematumad kui aasta tagasi. See tähendab, et kuigi mõnes valdkonnas, näiteks jalgrataste parkimisvõimaluste juures, on senine tõusutrend ka uue linnavõimuga jätkunud, siis ilmselt peab enamik linnaelanikke üldise rahulolu hindamisel kaalukamaks just neid valdkondi, kus praegune võimukoalitsioon pole senist taset suutnud hoida. Ja see on ka loogiline – kui uusi rattaparklaid rajada, siis jäävad ka eelmise võimu ajal loodud rattahoidjad lisaks alles, aga parkide ja tänavate korrashoidu tuleb teha pidevalt otsast peale ja uuesti.
Linnaosade lõikes on olnud ikka nii, et rahulolu on olnud kõrgem eramajade piirkondades nagu Nõmme ja Pirita – sealsed elanikud kasutavad avaliku linnaruumi asemel rohkem oma hoovi ja seetõttu üldine linnakeskkond mõjutab nende hinnanguid vähem ning rahulolu on kõrge. Seetõttu on märgiline see, et kuigi tugev rahulolulangus on tabanud kõiki linnaosi peale Nõmme ja Pirita, siis inimeste hulk, kes on linnaga väga rahul, on märgatavalt langenud isegi nendes linnaosades. Huvitav on ka see, et kuigi uus linnavõim stereotüüpselt esindab oma väärtustes Kalamaja ja Kesklinna nooremat ning jõukamat elanikkonda, siis paraku küsitlus väidab, et nii rahulolevate kui ka väga rahul olevate elanike hulk on mõlemas linnaosas võrreldes eelmise aastaga vähenenud.
Oluline on ka see, et küsitlus on viidud läbi sügisel 2024, mil elanikud said uue linnavõimu põrumist lumekoristusel kogeda vaid väikese kevadise lumega. Samuti ei olnud selleks hetkeks veel üleval jõuluvalgustust, mis senisest selgelt lahjem ning näiteks Haaberstis jõudis see oma tragikoomilisuses isegi leheveergudele. Seega saab eeldada, et sama küsitlus pärast lõppenud talve annaks veel kriitilisemad tulemused.
Keskerakondliku linnavõimu jaoks on pealinlaste avalikud rahuloluküsitlused olnud oluliseks sisendiks poliitiliste valikute tegemisel, sest linna peab ju juhtima ikka nende elanike heaks, kes siin päriselt elavad. Koalitsioonilepingud on ainult vahend selleks, mitte eesmärk omaette. Seetõttu tuleb ka pidevalt kontrollida, kas elanikele on linnas toimuvad arengud meelepärased.
Rahva arvamus on häiriv element
Arvestades uue linnavõimu poliitkultuuri, on alust karta, et sama võimu jätkudes ei pruugiks need avalikud rahulolu-uuringud senisel viisil edasi minna, sest praeguste koalitsioonierakondade jaoks kipub rahva arvamus olema mitte väärtuslik sisend vaid pigem häiriv element oma poliitika läbisurumisel.
Juba mitu kuud on viidud linnasüsteemis läbi koondamisi, mida nimetatakse linnasüsteemi optimeerimiseks ja tõhustamiseks. Aga kui me jälgime, keda siis tegelikult koondati, siis need polnud mitte mingid kõrged bürokraadid, vaid hoopis eesliinitöötajad linnaosavalitsustes, kes otseselt elanike ja nende muredega tegelesid. See pole aga mitte optimeerimine, vaid võimu tsentraliseerimine.
Ja mitte ainult rahva arvamus pole valitsejatele tüliks – ka linnavolikogu tasemel on saanud kombeks hääletada nii kaua kui tuleb „õige“ otsus – alustades juba linnapea valimise protsessis aasta aega tagasi, mida tehti kolm korda, aga sarnane kombineerimine on jätkunud hiljemgi. Ja selline lugupidamatus mõjutab elanike suhtumist linnavõimu ja paneb ka kogu ümbruse trööstitumalt mõjuma.
Linnajuhtimine ei olegi ju niivõrd maailmavaateline küsimus, vaid taandub enamasti sellele, kas linnajuhid oskavad linna majandada ning tahavad seda teha elanikke ära kuulates. Aasta tagasi pukki roninud linnavõim on mõlemas aspektis põrunud.
Tallinlastel on olnud pikka aega suurepärane keskerakondlik valitsus ja nüüd on pettumus suur. Paistab et mõned meie seast on juba harjunud viletsa reformistliku valitsusega meie maal ja näe imet nad on ikka võimul ehkki ei tee meie riigile ega rahvale midagi head.