Vladimir Arhipov, Riigikogu liige (Keskerakond)
Pole just tavapärane, et president jätab Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutamata, ent ilmsed vastuolud põhiseadusega on sundinud riigipead seda varasemaltki tegema näiteks maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse, kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse ning mootorsõidukimaksu seaduse puhul.
Seaduse väljakuulutamata jätmine on tõhus instrument osundamaks vajadusele viia parlamendis läbi avatumad ja põhjalikumad arutelud, mille käigus saab panna vähemalt hetkeks analüüsima seatud eesmärke jõud, mis püüavad kujundada seadusloomet esmaste emotsioonide, poliittehnoloogiliste vangerduste ja pealesurutud mõttestampide abil.
Kirik teeb koostööd, riik muutub jäigemaks
24. aprillil jättis president Alar Karis välja kuulutamata kaks nädalat varem Riigikogu poolt veenva häälteenamuse ning piinliku aplausiga vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse, kuna see pole tema hinnangul kooskõlas põhiseadusega, ähvardades ebaproportsionaalse usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piiranguga. Siinkohal tuleb presidendiga nõustuda, sest puudub vajadus kahelda Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku autonoomias, mille patriarh Tihhon 1920. aastal kirikule omistas.
Kanooniliseks seoseks Moskva patriarhaadiga, mida käremeelselt lahmivad poliitikud välja toovad, on kohaliku kiriku täiskogul valitud metropoliidi ametissemääramine patriarthi poolt ning autonoomsete koguduste kõrval Nevski katedraali ja Pühtitsa kloostri otsealluvus patriarhaadile. Siiski ei anna see põhjust nimetada Eestis 150 000 usklikku ühendavat iseseisvat kirikut patriarh Krilli sõda soosivate avalduste toetajaks või kujutada seda äärmuspoliitikute ja meedia poolt Eesti riikluse vastase tegevuse koordinaatorina. Kui riigivaenulikku tegevust peaks mõnes koguduses ilmnema, on olemas seadused, mis võimaldavad süüdiolevad isikud kriminaalkorras vastutusele võtta. Milleks siis eraldi seadus? Vaid ähmaste kahtluste najal ei saa õigusriigis kirikut represseerida. Taoline tagaselja süüdimõistmine tuletab meelde viitkümmet okupatsiooniaastat, kui kirikuvastased rünnakud olid osa võõrvõimu poliitikast.
Meie meedias on leidnud vähe kajastamist õigeusklike püüded kõrvaldada kahtlused, mida tekitas varasem nimekasutus, samuti võtta alus spekulatsioonidelt, otsekui poleks tegemist iseseisva ja oma tegevuses vaba usuühinguga, vaid mingi müütilise Moskva tööriistaga. 2024. aasta augustis kiideti kiriku nõukogu poolt heaks uus põhikiri, mis selgelt sätestab, et Eestis tegutsev kirik on administratiivselt, majanduslikult ja hariduslikult sõltumatu, olles samuti iseseisev tsiviilküsimustes.
Käesoleva aasta jaanuaris toimunud Eesti Õigeusu Kiriku Sinodi istungil arutati täiendavaid põhikirja muudatusi ning valiti kirikule uus nimi – Eesti Kristlik Õigeusu Kirik. Kas see pole piisav tõestus, et kirik ei soovi vastanduda Eesti riigile, vaid otsib kootöökohti ja tahab ka edaspidi lähtuda kristlikus õpetuses sisalduvatest humaansetest väärtustest? Milleks siis õhutada usuvabadust piirava seaduse abil vastandumist, mis lõhestab niigi äreval ajal ühiskonda? Kas endise siseministri Lauri Läänemetsa kirikuvastases võitluses avaldunud ego või uue ministri Igor Taro soov silma paista on piisav põhjus kehtestada seadust, mida suur osa muust maailmast hindab usuvabadust piiravaks?
Kollektiivne karistamine
Eesti Kristlik Õigeusu Kiriku tegevuse kritiseerimise puhul tuuakse välja patriarh Kirilli sidemed Venemaa võimuladvikuga ning kirikupea sõda toetavad väljaütlemised. Jääb arusaamatuks, kuidas need seostuvad iseseisva Eesti kirikuga, mille vaimulikkonna ja liikmete seas pole täheldatud riigivastaseid meeleolusid. Pole mõistlik panna ühe inimese ekslike seisukohtade eest vastutama terve õigeusklike kogukond.
Rääkides Moskva patriarhaadist võiksime meenutada, et Kirillile eelnenud patriarh Aleksisus II oli sündinud ja pikalt tegutsenud Eestis, rääkis perfektselt eesti keelt ning hindas kõrgelt siinset kultuuri. Oma ametiajal kasutas Aleksius kirikujuhina iga võimalust luua sünnimaale soodsat kuvandit Venemaa ladviku hulgas. Nii nagu toimub paavstide vahetumisel, juhtus ka Moskva patriarhaadis, et Aleksiuse avarapilguline ja õigeusu põhiväärtusi arvestav juhtimine asendus pärast Kirilli ametisseasumist 2009. aastal märksa kitsarinnalisema joonega. Ent kas juba patriarhaadi välissuhete osakonna juhina intriige pununuma asunud ja Aleksiuse avatud käsitlusele vastanduva tegelase pärast peab Eesti riik seadusloomes kaugenema seni kehtivast põhiseadusest?
Eesti rahvas on end läbi ajaloo positsioneerinud usuleigena. Selleks on andnud põhjust sajandeid võõra võimu all üleelatud raskused. Ehk just usukaugus muudabki meid kergeks saagiks kristlusele kui Euroopa kultuuri ühele aluspõhimõttele. Rünnak kristlusele ei väljendu ju üksnes õhinas, millega püütakse suruda läbi kirikute ja koguduste seadust, mis ei võimaldaks tulevikus kontrollida üksnes Eesti Kristlikku Õigeusu Kirikut, vaid teistegi Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvate usuühenduste tegevust. Siinkohal tuletaks meelde, et Eesti kirikute ja usuühenduste oikumeenilist koostööd edendav ühendus loodi 1989. aastal samas Pühtitsa kloostris, mida nüüd üritatakse seaduse abil tasalülitada.
Ateistid ründavad euroopalikke väärtusi
Eestis on riik ja kirik lahutatud, ent võitlevad ateistid soovivad enamat ja on asunud pealetungile. Kuuldused Riigikantselei sümboolikanõuniku Gert Uiboaedi poolt ettevalmistatavast pühade ja tähtpäevade reformist, mis eemaldaks riigipühade hulgast kõik religioosse taustaga pidupäevad ehk siis suure reede, nelipühad, jaanipäeva ja jõulud, kinnitab veelkord, et kristluse tühistamine on Eestis alanud, kulgedes mitte vähema entusiasmiga kui kunagises ENSV-s. Nii lihtne ja ohutu on tühistada usku, mis ei ähvarda uskmatuid füüsilise arveteõiendamisega nagu mõned muud maailmas miljoneid järgijaid leidnud vägivaldsed õpetused, mille riiki imbumise tõkestamise suhtes ei tunne meie seaduseloojad ja õiguskaitsjad mingit vajadust.
Pole midagi uut siin päikese all. Pärast 1917. aasta revolutsiooni lasti Venemaal õhku kirikuid ja piinati surnuks jumalasulaseid. Viiekümnendate aastate teisel poolel ägenesid usuvastased aktsioonid N.Liidus taas, jõudes ka Eestisse. Kõne all oli Nevski katedraali lammutamine, vähemradikaalsema variandina sinna planetaariumi rajamine. Jutuks oli ka Pühtitsa kloostri sulgemine ning nunnade minemakihutamine. Aastal 2025 oleme jõudnud taas võitleva ateismini, kui end patriootideks pidavad tühikargajad ässitavad lammutama Nevski katedraali ja sulgema Pühtitsa kloostrit. Kuivõrd see parandab ühiskonna sidusust, millest nii vaimustunult räägime, on muidugi iseasi. Eesti on väike riik ja kuigi meie valitsusliikmete sõnavõtud kõlavad sageli otsekui maailmavalitsejate piiritundetu praalimine, peaksime eelkõige mõtlema, kuidas hoida rahu, ka jumalarahu, oma kaunil ja nii haavataval isamaal.
nii rumalat lugu kaua lugenud.
Mis asi on kanooniline õigus? See on katse igasuguste ajakohastatud käikudega muuta jumal teisejärguliseks ehk esmaseks tõsta lihast ja luust inimesest vahendaja – patriarh. Seega ei pöörduta enam jumala, vaid selle patriarhi poole. Kaudselt on aga jumal tühistatud!
Kuigi jumal on kõikidele uskudele üks ja ainus! Just jumal peab olema austatud, isakesed tulevad ja lähevad.
Ning pole vaja siia tuua euroopalikke väärtusi. Ristisõda Eestis ja eestluse vastu kestab 1199. aastast! Sellest saab sügisel 826 aastat. Soovitan Voval lugeda Innocentius III elu ja tegemisi. Sealt on see inimsusevastane ristisõda ja segadused pärit.
Siinsete usklike vaimulik keskus peab olema siin, mitte aga Moskvas, Roomas või Mekas.
Väga õige artikkel.Meie valitsus teeb kõik valestu ja nüüd läks veel uskilke kallale.Inimesrd vaesuvad, majandus langeb, meie raha läheb tuulde mirmesuguste rohepöörde ja mii mittevajaliku peale ässitatakse sisevaenu mitmesugusel viisil ja minnakse ka usklike kallale. Arusaamatu kuidas see kirik nende meelest kellelegi halba teeb. Peterburis on muuseas eestikeelne kirik.Valitsus on selleks valitud et hoolitseda kõigi eestimaalaste heaolu eest. Selle asemel toimub vihavaenu õhutamine mis võib meile tuua purustava sõja.See on jube mis selle nimel tehakse.. Meie valitsus on näide sellest milline ei pea valitsus olema.
jumalasse uskumine on keelatud? Minu teada mitte.
Millisest usuvabaduse keelamisest siis räägime?
Kas risti ette löömine on keelatud? Samuti mitte.
Kas kirikud on kinni pandud? Ei ole. Alles hiljuti käisin Peipsi ranniku kirikutes, kõik töötasid. Isegi kalmistutele sai vabalt sisse. Mitte nagu juutide omale, kus valvur küsib kohe, kas oled juutide või palestiinlaste poolt.
Ja muide, kui varem olid ka Moskva kalmistud valveta, siis viimastel aastatel on neis kõigis ööpäevane valve ja kaamerad igal pool. Novodevitšjes jalutades tabasin mitu korda, et mind jälgitakse. Et kas panen kuskile pommi või mitte. Ehki seljas oli tühi seljakott.
See mula usuvabaduse hävitamisest on puhas politikaanide möla. Et püüda mingite pimeusklike ja lollpeade hääli, et saada või jääda edasi võimule kasvõi oma külakolkas.
Ning mis kõige jälgim, mitte keegi neist usuvabaduse huku kuulutajatest (Vova sealhulgas) pole teinud katsetki tõestada, kuidas inimestel ei lubata enam jumala poole pöörduda ja kus millised kirikud kinni pannakse. MITTE ÜKSKI!
President tegi õige otsuse. Ja mis tähtsus sellel on kelle alluvuses see kirik on. Usklikud käivad kirikus palvetanas ja alatutel inimestel pole vaja neid takostada.Nii väike ja praeguseks ka vaene riik peaks tegelema sellega et meie riigis oleks hea ja turvalibe elada aga kõik tehakse vastupidi.Peab ikka loll olema arvates et meie suudame sõja korral oma riiki kaitsta. Seega tuleb jätta ässitamine. jah, iga riik peab ilema vaba aga peab ka oskama vabadust kasutada oma riigi huvides. Kahjuks oleme jälle liidus ja sealt tulevad käsud sageli ei sobi meile. Meie abi teistele on nagu tilk merre aga meie ise vajame abi meie valitsuse ebaõige tegevuse tõttu.Praegu pole aeg sõja õhutamiseks. Pealegi on teada et Venemaa valitseja on kättemaksuhimuline.
Kirik pole kinni pandud tänu presudendile. Ja seda teemat polnud üldse vaja üles tõsta.
puutub kirikupühade kaotamisse, siis seda nõuab juba põhiseadus – meil ju riigikirikut pole, pole ka riigiusku ega saa olla ka riiklikke kirikupühi. On see mõni üllatus või avastus?
Loomulikult mitte, pigem on seni oldud pimedad ja arad ega soovita tunnistada tegelikkust.
Mis aga neist kirikupühadest saaks? Nad tuleks viia teiste pühade nimetuste alla. Nt lihavõtted on meil tuntud kui munapühad. Selle nimetuse vastu ei saa olla kellelgi midagi. Usklikud aga pühitsegu oma lihavõtteid ja ülestõusmisi nagu varembi.
Jõulud käiks juba talvepühade alla. Samuti teised senised kirikupühad. Ning kõik oleks rahul ja põhiseadus täidetud.
Miks ei võiks sm Arhipov ise tulla välja sellise seaduseelnõuga?
Eesti meedia võiks rahvale näidata kuidas banderalistid käituvad õigeusklike kirikutega.
Seal teisi eriti polnudki- Nüüd platsis satanistid- orgiad jm selline kirikutes.
Pühakiri tark raamat- kõik selle roojase maa………..
Riikide ,riigimeeste kohta näit:
Kõik kohad okserooja täis püha paika polegi.
Kõige hullem on see ,kui alp pannakse kõrgele kohale ,aga……….
Isegi kui sa meeletumat tambiksid uhmris liivaterade seas ,ei kaoks temast rumalus
Tuldi siiakanti risti ja mõõgaga ja oma pappidega, et tarausulistel vaim vangi panna, aga kas nad ise oma raamatu põhimõtteid järgivad
Päästke riisutu rõhuja käest ,et ei süttiks mu viha teie kurjade tegude pärast …….
ikka taara usku – külvad põrkna ja loodad, et sügisel saad närimist. !!!
Iseseisvusdeklaratsioon 1918. aastal oli pealkirjastatud pöördumisega: “Kõigile Eestimaa rahvastele”. Praeguseks oleme jõudnud selleni, et elanikkond on lõhestunud ja vihkamise kriteeriumiks on esmalt emakeel ja etnilise päritolu tunnused, või õigemini kuidas viimaste äratundmist suvatsetakse interpreteerida (näiteks Kõlvart on tembeldatud venelaseks, järelikult vaenlaseks. Vanematelt pole ta pärinud tilkagi vene verd, ometigi on “neetud venelane” paljude, sealhulgas ka peavoolu meedia jaoks. Absurd! Palun vabandust, Mihhail, siinse ilmeka näite pärast). Sama puudutab ka paljude eestlaste, mitte minu, suhtumist teiste Eestimaa rahvaste vastu (n juudid, tatarlased, ingliskeelsed, mustanahalised, islamiusulised ja siin siis enamus õigeusklikest). Sellisel rassismil, õigemini natsismil, ei ole pikemat väljavaadet. Eestlasena tahan, et see kaoks võimalikult ruttu, muidu me peame maksma selle eest kõrget hinda. Mida meile õpetas Nürnbergi protsess? Mida on meil õppida Saksamaalt? Seal asuvad meie etnilise kultuuri juured. Vladimir Arhipov teeb siin seda, mida ta peab tegema. Lähtuvalt põhiseadusest (ja mitte selle väärtõlgendustest). Lähtuvalt humanismist. On aeg hüljata põhiseaduse väärtõlgendustele toetuv natsism. Kas tõesti oli õigus praegusel Tallinna linnapeal, kui ta deklareeris, et “Eesti rahvusriik on düstoopia”?
Meil pole kahjuks õigusriiki vähemalt seni kuni Reformierakond on võimul.
Õiglane oleks,et need kes tahavad pidagu kiriklikke pühi sest usk on meil ju vabatahtlik ja seega ei ole õigustattud usu pühade kehtestamist riiklikke pühadena.Riiklikud pühad peaksid olema siiski riiklikku tähtsusega ajaloolised rahvusriigi tähtpäevad nagu Iseseisvuspäev,Tartu rahu aastapäev,Taasiseseisvuspäev,Võidupüha,Jüriöö ülestõusu tähtpäev ja rahvustraditsioonilised pühad nagu Jaanipäev,Uusaasta,Kevadpüha ehk munadepäev.Muidugi võiksid kalendris olla veel rahvatraditsioonilised päevad: ,karjalaske päev,kadri ja mardipäev,lõikuspüha jne.