Anneli Ott: võõrdumine oma riigist on muutunud rahvuslikuks sümptomiks

Miks näitavad uuringud, et eestlane võõrdub oma riigist ega tunne, et ta on ühiskonna osa? Riik peakski ju olema rahvas. Lõhe tuleb sisse sellest, et hoopis valitsus peab end riigiks. Seevastu siinsesse rahvasse suhtub valitsus nagu ühte võõrkogukonda, keda peab valitsuse visioonidega integreerima. Veelgi enam, kui rahvas kohe kuidagi ei taha integreeruda, siis tahab valitsus ta välja vahetada.

Kuidas teisiti tõlgendada olukorda, kus kõrgest töötusest hoolimata surutakse läbi välistööjõu kvoodi suurendamist? Need, kes tulevad Eestisse teistest riikidest, peavad niikuinii integreeruma, nii et ehk on nad möödaminnes leplikumad integreeruma just valitsusega.

Side riigiga on katkenud

Vägisi tundub, et võimulolijad on unustatud, et Eesti rahvas ongi riik, selle kõrgeima võimu kandja. Hoopis valitsusel on kohustus esindada ja teenida seda rahvast, kes omal maal toimetab. Valitsus peab integreeruma ja isegi assimileeruma oma rahvaga.

Eesti rahvas on (õnneks) veel füüsiliselt siin, me elame oma linnades ja külades, kasvatame lapsi, maksame makse, käime tööl. Meie kehade kohalolu Eesti pinnal ei tähenda aga enam automaatselt sidet selle riigi, rahva ega tulevikuga. Võõrdumine oma riigist on muutunud mitte pelgalt indiviidide seisundiks, vaid rahvuslikuks sümptomiks. Kuidas me oleme jõudnud selleni, et peame rääkima meie oma rahva integreerimisest omaenda riiki ja mitte keeleõppe või kodakondsuse, vaid vaimse ärksuse, vastutuse ja ühiselt jagatud tähenduse ja rõõmu kaudu?

Järjest rohkematel meist on peas mõtted kolimisest, lahkumisest, loobumisest ning paljud on selle mõtte ka ellu viinud. Tuleviku planeerimine on muutunud segaseks ja raskeks, isegi neil, kes veel aasta tagasi tundsid end kindlalt. Küsimus ei ole enam üksnes majanduslikes raskustes, vaid sügavamas nihkes. Kas mind on siis päriselt vaja või olen lihtsalt valitsusele objekt, kellelt lõputut panustamist nõuda, ise vastu andmata?

Viimased aastad on olnud meie inimeste jaoks kurnavad. Majanduslangus kestab, hinnad kasvavad, maksud tõusevad. Koalitsiooni toetus on juba mitmed kuud vaevu 20 protsendi piiril ning see ei ole pelgalt valitsuse probleem, vaid peegeldus sügavamast usalduskriisist rahva ja riigi vahel.

Inimesed küsivad üha valjemini: “Mis asja me siin ajame? Mis see Eesti kogukonna ühine asi on?” Kui neile küsimustele ei ole üheselt mõistetavat sisulist vastust, ongi tagajärjeks, et kodanikud muutuvad pealtvaatajateks, mitte osalejateks omaenda riigis.

Eestlane on alati olnud oma kodu, perekonna ja töö kõrval rahvuslikult teadlik inimene, kuid praegu näib see side olevat katkenud. Riik tundub kauge, otsused arusaamatud, ühised sihid ähmased, usaldus kadunud.

Elame Eestis, kuid ei tunne, et elame Eestina. Seda tunnet ei saa parandada reklaamikampaaniatega ega loosungitega stiilis “uhke olla eestlane” või “ära virise”. See vajab süsteemset ja läbimõeldud lähenemist rahva taas integreerimiseks omaenda riiklikku ruumi – mõtteliselt, väärtuspõhiselt ja praktiliselt.

Me ei saa rääkida vaimsest kohalolust riigis, kui isegi oma maa kasutamise küsimustes ei peegeldu rahva hääl poliitilises tegelikkuses. Viimastel aastatel oleme kogenud järjest süvenevaid vastasseise: Rail Balticu trassid, tuuleparkide asukohad, metsade raiemahud, looduskaitsepiirangute muutused. Need ei ole lihtsalt keskkonnaküsimused, need on inimeste identiteediküsimused.

Kuidas kasutatakse meie ühist ruumi, meie kodumaad? See ei saa olla 20-protsendilise toetusega ja ilma valija mandaadita tehtud otsus. Kui rahva osalus nendes aruteludes on formaalne või nähtamatu, siis süveneb tunne, et riik on midagi, mis toimub meie kohal, mitte koos meiega.

Hea riigikorraldus eeldab, et inimesed tunnevad end kuulatuna. Et nende arvamusel on mõju, eriti küsimustes, mis puudutavad nende kodukohta, elukeskkonda ja pärandit. Kui see puudub, muutub osalusdemokraatia näiliseks, justkui oleks demokraatia ainult valimispäev, millele järgneb nelja-aastane hääletu ootamine ja kannatamine. Selline süsteem ei kanna vaimset sidet, vaid tekitab küünilisust.

Vajame uut vabadust

Selles võõrandumise foonis ei saa mööda ka e-valimistest. Eesti digiriigi üks sümboleid varjutab kodumaal aina enam usalduse mõra. Küsimused e-häälte loenduse läbipaistvuse, süsteemide kontrollitavuse ja sõltumatu auditeeritavuse kohta on senini vastuseta.

Kõike katab küll mugavuse loor – “aga nii on ju lihtsam, mugavam, kiirem” –, kuid just see mugavus on loonud ideaalse pinnase kahtluseussile, mis sööb tasahilju ühiskondlikku usaldust.

Vaimne kohalolu riigis tähendab ka tunnet, et kodanikuna ei pea ma ainult klikkima, vaid ma mõistan ja usaldan protsessi, milles mu hääl loeb. Kui inimene ei näe, kuidas tema hääl või tegu muudab midagi, siis ta loobub. Mitte ükskõiksusest, vaid väsimusest.

Kui me jätkuvalt soovime, et Eesti rahvas tunneks, et Eesti on nende oma, siis peame looma riigi, kus inimene tunneb end mitte hallatava, vaid kaasamõtleva, kaasvastutava ja kaasloojana. Vaid siis võib tekkida taas see ärksus ja erksus, mis andis meile vabaduse. Vajame uut vabadust ehk sisemist, mõtestatud, jaatavat kohalolu oma riigis. Ja see saab sündida ainult siis, kui me ise usume, et see maa, see elukorraldus ja see tulevik on meie enda teha.