„Jõukust jagus kõigile“

Vello Rekkaro, emeriitdotsent 

Ajakirja Imeline Ajalugu sarjas Eesti linnused artikkel „Purtse Tarakalda linnus. Linnamäe peremeeste jõukus tuli kaubandusest“ algab tutvustava tekstiga: „Mööda merd kulgenud kaubatee tõi muinasaja lõpul Virumaale nii palju jõukust, et seda jagus kõigile ning kohalikud ülikud ei pidanud üksteisega varanatukese pärast sõdima. Rahumeelse linnusekultuuri üks parimaid näiteid on Purtse Tarakalda linnus.“ (Imeline Ajalugu nr 12/2024, lk 50-61)

Meenus Raikküla kärajate rahvatarkusena Rõkalu Mardi suu kaudu edastatud sõnum: kodukanti tuleb hoida ja minevikust saab mõndagi õppida, sest peale iseseisvuse taastamist toimunud arengud ei ole millegipärast meie rahvale rikkust piisavalt jaganud ja me oleme langenud Euroopa Liidu vaesemate sekka. Sotsiaalse arengutaseme hindamiseks tasub võrrelda kas või meie pensione, mis on ühed viletsamad Euroopa Liidus!

Rahvaste rikkuse allikad peituvad loodusvarades ja nende kasutamise nutikuses, kusjuures loodusvaradena esinevad maavarade kõrval nii kliima kui asukoht, mida annab oma tööga ära kasutada ja väärindada ehk kaubaks muuta ning siis rahaliseks rikkuseks vahetada. Teadaolevalt mõnusa kliimaga maad saavad teenida suurt tulu turisminduse kaudu, mil raha tuuakse suisa koju kätte, kuid sobivat asukohta eelisena kasutades saab teenida ka kaubavahetuse korraldamisega. Just sellele osundab Linnamäe peremeeste jõukuse lugu meie ajaloos.

Teadus on tänapäevaks avardanud inimeste arusaamu loodusest ja ühiskonnast ning majandusgeograafia võimaldab meil laiemalt ja ka sügavamalt mõista rahvaste rikkuse allikaid, et neid kasutada Eestimaa elanikele jõukuse „koju kätte toomiseks“.

Tehnikakõrgkooli logistika õppesuuna hoidjana uurisin Eesti asukohast tulenevaid võimalusi meie arengu toetamiseks, sest „geograafia on „saatus“, mis määrab riikide ja ühiskondade olemise ajaloolises kontiinumis“, on sedastanud Rootsi sotsiaalteadlane, mõistete geo- ja biopoliitika määratleja Rudolf Kjellén.  Tehnikakõrgkooli Toimetistes (nr 4, 2004) vaagisin neid asjaolusid artiklis „Eesti kohast Euroopas“, kuna riik peab oma otsuste tegemisel kaasaegses turumajanduslikus maailmas püüdlema lähtuda põhilisest – kuidas pakkuda usaldusväärset alust majanduskasvule üleilmses konkurentsis, säilitades samas solidaarsuse ja õiglustunde ühiskonnas. Käsitlesin tollal Iiri fenomeni Euroopa Liidus ning ka Euroopa Liidu ja Venemaa suhteid, sest on tõiku, mis seovad EL-i saatuse Venemaaga ja meenutavad meile Villem Ernitsa tõdemust: Venemaa on meie saatus.

Järgmisel aastal avaldatud artikli „Teaduse rakenduslikke probleeme“ (TTK Toimetised nr 6, 2005) motoks sai Georg Bernard Shaw teravmõtteline „Võim ei riku inimesi. Aga kui lollid pääsevad võimule, rikuvad nad võimu.“ Ju siis oli meil toona selliseid ilminguid, sest akadeemik Anto Raukas oma ühiskonnakriitilises raamatus „Kõik on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad“ tõstatas korduvalt ametnike teadmiste puudulikkuse ja riigijuhtimise probleemidele teadusliku lähenemise puudumise.

Täna tuleb lähtuda praegustest oludes maailmas ja meil kodumaal, sealhulgas kliima soojenemisega kaasnevatest uutest väljakutsetest. Eeldades Euroopa südames vallandatud sõja peatset lõppu Ukrainas tänu USA presidendi Donald Trumpi taotlustele, asume kavandama uusi projekte, et tuua rikkust Eestimaale.

Perspektiivseks võib saada uute transiidikoridoride rajamine läbi Euroopa põhjast lõunasse, teenindamaks Arktilise uue Siiditee (Arctic Silk Road) tekkimisega kujunevaid kaubavoogusid Valge mere ja Aadria mere vahelises piirkonnas. Meie panus oleks esmalt Narva – Tartu – Valga – Riia raudteelõigu kavandamine, tõmbamaks kaubavoogusid läbima Baltikumi teel Kesk- ja Lõuna-Euroopasse, mis saabki meie trumbiks tulevastes arengutes rikkuse maaletoomisel.

Sobiv on tugineda siinkohal president Kersti Kaljulaidi mõttele, et täna olema jälle sellises ajaloolises võimaluste aknas, kust me võime väljuda ka nii, et ongi meil tugevam ja enesekindlam Euroopa ühiskodu, kelle roll maailmas vastab tema majanduslikule ja kultuurilisele võimekusele.