Koolitoidu kallinemine Tartus ei oleks ju iseenesest katastroofiline samm, kuid praeguses olukorras on see järjekordne murepilv, mis mõjutab noorte perede niigi noateral olevaid otsuseid laste saamise ja üleüldse Eestisse jäämise kohta.
Eesti pered on juba viimased kolm aastat elanud hinnakriisis, millesarnast pole praegune tööealiste põlvkond varem kogenud. Euroopa kalleimate energiahindade, lakkamatu toiduinflatsiooni ja tõusvate intressimaksete surve all on paljude perede eelarve jõudnud kriitilise murdepunktini. Just selles kontekstis teatas Tartu linnavalitsus plaanist tõsta koolitoidu hinda.
Otsus, mis võib paista justkui rutiinne halduspraktika, on tänasel päeval märk sügavamast suhtumisprobleemist. Me ei räägi siin lihtsalt lõunast koolis, vaid igapäevasest sõnumist, kui palju riik oma lapsi ja peresid väärtustab. Küsimus pole ainult rahas, vaid prioriteetides.
Ka kohaliku omavalitsuse raha on maksumaksja raha – linna elanike raha, mida peaks kasutama eelkõige riikliku poliitika löökide pehmendamiseks, mitte nende võimendamiseks. Tegelik küsimus on lihtne: kes vastutab, kui otsustajad on mõlemal tasandil samad? Nii Tartus kui ka riigi tasandil on võimul sama erakond – Reformierakond. Saab teha järelduse, et Reformierakond kurnab rahvast nii riigis kui ka Tartus.
Koolitoidu hinnatõus pole pisiasi. Tartu linnavalitsus on esitanud kavandatavat koolitoidu hinnatõusu avalikkusele kui rutiinset hindade korrigeerimist ja väikest lisakulu peredele – kaks kuni neli eurot kuus lapse kohta. See on aga eksitav selgitus. Reaalse mõju mõistmiseks tuleb arvud asetada konteksti. Praegune lapsevanema omaosalus on keskmiselt 15–20 eurot kuus lapse kohta, pärast hinnatõusu aga hinnanguliselt 25 eurot. Kahe lapsega pere kulu ca 50 eurot kuus. Aastane koormus 450 eurot perele.
450 eurot aastas ei ole peenraha. See on terve kuu toidukorv, ühe keskmise kuu kommunaalarvete kogusumma või mõnel perel lausa ühe lapsevanema poole kuu sissetulek. Eesti, kus sündimus on jõudnud sajandi madalaimale tasemele, ei saa endale lubada signaali, et koolipäeval laste toitmine on teisejärguline teema ja omavalitsusel ongi voli nõuda igal aastal järjest suuremat omaosalust.
Läheme ajas üle kümne aasta tagasi: 2013. aastal tegi Keskerakond ettepaneku tõsta koolilõuna riiklik toetus ühe euroni. Teoks sai see alles aastal 2018, kui Keskerakond oli valitsuses. Pärast seda ei ole ükski valitsus seda ajakohastanud ning sellelsamal ühe euro tasemel on see senini. Mõelgem natuke, mida on selle aja jooksul teinud inflatsioon, elukallidus, toiduhinnad.
Tartu linnavalitsuski on koolitoidu hinnatõusu põhjendamisel rõhunud kolmele argumendile: toiduainete kallinemine, tööjõukulude kasv ja energia hinna tõus. Need on reaalsed kulud, mida keegi eitada ei saa. Millegipärast eeldatakse, et koolilõuna maksumuse ajakohastamine peab jääma üksnes perede õlgadele.
Keskerakonna fraktsioon on ka hiljem esitanud mitmeid kordi riigikogule seaduseelnõu, et sätestada koolilõuna toetusele alammäär ja määrata koolilõuna riiklikuks toetuseks kaks eurot õpilase kohta päevas. Viimati hääletas koalitsioon eelnõu maha 2025. aasta juunis. Kui toiduhinnad tõusevad ja riiklik toetus püsib seitsme aasta tasemel, siis tulemuseks on pidurdamatult paisuv lapsevanema omaosalus. Gümnaasiumiõpilase vanem maksab 2026/2027. õppeaastaks juba üle kahe euro päevas.
Tartu eelarveprioriteedid näitavad, et valikuid tegelikult on. Linn leiab raha suurteks investeeringuteks, olgu selleks kultuuriobjektid või linnaruumi arendused. Üle 10 miljoni euro suunatakse Siuru projekti ettevalmistustöödesse, 4,5 miljonit rattateede arendamisse. Kui koalitsioon otsustab suunata sedavõrd suured summad projektidesse, mis ei ole kiireloomulised, ning samal ajal suurendab lastega perede niigi üle kriitilise piiri olevaid kulusid, on see väärtuspõhine poliitiline valik, mitte vältimatu otsus. Tartu valik on ideoloogilised projektid perede arvelt järjekindla jäärapäisusega ellu viia.
Eesti demograafiline olukord on tõsine ning on viimane aeg seada Eesti pere siinse poliitika keskseks teljeks. Sündimuse langus on aga inimeste otsene vastus majanduslikule ja poliitilisele ebakindlusele. Noored teevad oma valikud siis, kui on vastanud lihtsale küsimusele: kas saame lubada last ja mitte ainult täna, vaid järgnevad paarkümmend aastat? Kas oleme kindlad, et tingimused 20 aastaga paranevad või vähemalt püsivad samaväärsena?
Kui meil on raske, kas linn on selleks turvavõrguks, mille peale loota? Kas linnajuhid panustavad kitsamatel aegadel esmajärjekorras perede toimetulekusse või eelistavad kõikvõimalikke betoonehitisi ja kliimaprojekte, mille eest kusagil konverentsisaalis aukiri ja pidulik vimpel vastu võtta?
Koolitoidu kallinemine Tartus ei oleks ju iseenesest katastroofiline samm, kuid tänases olukorras on see järjekordne murepilv, mis mõjutab noorte perede niigi noateral olevaid otsuseid laste saamise ja üleüldse Eestisse jäämise kohta. Noored näevad pilvi kogunemas juba pikemat aega ja kallinev koolitoit varjab järjekordsed päikesekiired tuleviku ees.
Linn, mis soovib olla atraktiivne elukoht, peab investeerima inimestesse ja eriti lastesse. Loosungites mõistagi väärtustatakse lapsi ja peresid, kuid taskukohane koolitoit otsustab igapäevaselt selle üle, kas pere on ikka Eesti poliitiliste otsuste keskne telg või mitte.