Eleringi värske plaan rajada üle Eesti kümmekond uut gaasielektrijaama on järjekordne näide sellest, kuidas praegune valitsuskoalitsioon on pööranud selja Eesti rahvuslikele huvidele. “Varustuskindluse” sildi all müüakse meile maha kallis ja ohtlik skeem, mille ainus eesmärk on teenindada tuuleparkide omanikke, jättes arve taas tavalise maksumaksja tasuda.
Eriti kummastav on jälgida, kuidas valitsus tegeleb süsteemselt meie põlevkivitööstuse hävitamisega, et asendada üks fossiilkütus teisega. See ei ole rohepööre – see on strateegiline enesetapp ja inimeste petmine.
Meie oma “pruun kuld” vs. kallis importgaas
Kas keegi on valitsuselt küsinud, kuidas parandab meie julgeolekut see, kui loobume kodumaisest ja kättesaadavast põlevkivist ning hakkame sõltuma imporditavast gaasist? Turbulentses maailmas, kus gaasi hind ja saadavus on pideva küsimärgi all, on see puhas hulljulgus.
Kui põlevkivijaamad suudavad toota energiat stabiilselt ja täisvõimsusel, siis uued gaasijaamad on mõeldud vaid “augu täiteks” – need pannakse tööle ainult siis, kui tuul ei puhu. See on majanduslikult absurdne: me ehitame ülikalli infrastruktuuri, mis seisab suurema osa ajast tühjana, et siluda juhuelektri puudujääke.
Kes teenib keda?
Täna on tekkinud olukord, kus kogu Eesti energeetikasüsteem on rakendatud tuuleparkide teenistusse. Elektribörs on disainitud juhuelektrit soosivalt, valitsus jagab tuuleärimeestele hinnapõrandaid ja laenukäendusi, samal ajal kui meie oma põlevkivijaamad on koormatud ülikõrgete maksudega.
Kesknädal on pidanud oluliseks põhimõtet: elekter peab teenima inimest, mitte inimene elektrit. Praegu toimub aga vastupidine – kogu ühiskond on pandud teenima tuuleparkide huve. Me ei ole tuuleenergia vastu, kuid on elementaarne, et juhuelektri stabiliseerimiseks vajalikud abijaamad ja salvestid peavad finantseerima tootjad ise, mitte veeretama seda kulu tavalise tarbija elektriarvele.
Valitsuse “põletatud maa” taktika
Kõige ohtlikum on aga viis, kuidas neid otsuseid tehakse. Ühe riigiettevõtte juhatus teeb suletud uste taga otsuseid, millel on aastakümnete pikkune mõju meie julgeolekule ja rahakotile. See on läbi arutamata ja läbipaistmatu protsess.
On ilmne, et valitsus viljeleb “põletatud maa” taktikat. Nad püüavad oma energeetikapoliitika nii sügavale tsementeerida, et järgmisel kevadel, kui rahvas saab valimiskastide juures oma sõna öelda, oleks suunda muuta võimalikult keeruline. See on katse võtta inimestelt õigus otsustada oma riigi tuleviku üle.
Keskerakond on veendunud: Eesti energiajulgeolek peab toetuma meie enda ressurssidele ja mõistlikule hinnale, mitte importkütustele ja suurpankade huvidele. On aeg lõpetada energeetiline avantürism ja tuua fookus tagasi Eesti inimesele!