Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni värskeim istung tõi ilmsiks jahmatava pildi sellest, kuidas Kaitseministeeriumi ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse (RKIK) juhtimisel on aetud suuri ning riskantseid tehinguid. Kadunud telefonid, kustunud vestlused, ametnike selektiivne mälu ja parlamendile aastate jooksul jagatud valeinfo – see on reaalsus, mis kerkis pinnale seoses skandaalse India ettevõttega Datasel.
Erikomisjoni esinaine Anastassia Kovalenko-Kõlvart tegi istungist põhjaliku ja murettekitava ülevaate, mis seab tõsise kahtluse alla riigikaitseliste hangete läbipaistvuse ja ametnike vastutuse.
Lubadusest sai käega löömine
Alles eelmisel kolmapäeval lubas RKIK erikomisjonile pidulikult, et otsitakse üles ametlik kirjavahetus, mis heidaks valgust sellele, kust ja kelle kaudu kontakt India ettevõttega Datasel üldse alguse sai. Täna oli jutt aga 180 kraadi muutunud. RKIK-i peadirektor teatas külmalt, et tema hinnangul ei pea asutus selle otsimisega üldse tegelema.
Kaitseministeerium omakorda peseb käed puhtaks väitega, et nende üldmeililt pole leitud ainsatki vastavat kirja. See tekitab paratamatult põhjendatud küsimuse: kus ja kuidas siis tegelikult suheldi? Kas maksumaksja raha eest tehtavaid elutähtsaid riigikaitselisi tehinguid aetigi hämaralt erameilide ja krüpteeritud suhtlusrakenduste vahendusel või varjatakse infot teadlikult rahva poolt valitud parlamendi erikomisjoni eest?
Mugavalt „kadunud“ vestlused
Eriti kummaliseks kisub asi poliitilise vastutuse tasandil. Kui Anastassia Kovalenko-Kõlvart päris endiselt kaitseministrilt Hanno Pevkurilt (Reformierakond) aru tema Signali vestluste kohta, kõlas vastuseks vabandus, mis paneb iga kodaniku kulmu kergitama: ministri telefon tuli ootamatult ja „kiireloomuliselt välja vahetada“, mille tulemusena kadusid muidugi ka kõik olulised vestlused.
Kuhu jäi aga elementaarne asjaajamise kord? Dataseliga sõlmiti lausa viis lepingut, ent ametlikust lobiregistrist leiab vaid üheainsa kohtumise. Selline “mugav unustamine” ja jälgede haihtumine meenutab paraku rohkem spioonifilmi kui läbipaistvat riigijuhtimist.
Ametnike valikuline amneesia ja parlamendi eksitamine
Samal ajal vaevab asjaosalisi ametnikke kummaline kollektiivne mälukaotus: otsustuskoosolekuid, kus arutati vahendamise ja lepingutega seotud riske, kas ei mäletata üldse või mäletatakse risti-vastupidiselt.
Erikomisjon on aga dokumentidega tutvunud ning must valgel on selge: riskidest räägiti ja neid teadvustati korduvalt! Sellest hoolimata otsustati riskidest teerulliga üle sõita – vahendamisega jätkati ning lepingutega mindi tuimalt edasi.
Veelgi jultunum on see, mida räägiti Riigikogule. Parlamendile kinnitati aastaid vankumatult, et sellise vahendamisega Eesti riigieelarvele mitte mingeid riske ei võeta. Nüüdseks on selge, et parlamenti – ja seeläbi kogu Eesti rahvast – eksitati teadlikult. Ministeerium teadis riskidest suurepäraselt, kuid Riigikogule söödeti järjekindlalt ette rahustavat ilujuttu.
Maksumaksja maksab kinni: kohtukuludeks juba üle 300 000 euro
Kogu selle segaduse taustal kistakse riigipirukat eri suundades. Endise kaitseministri ja RKIK-i nägemused probleemi lahendamisest lähevad täielikult lahku. Reformierakondlasest Pevkuri hinnangul võiks lasta Dataselil ettemakstud raha eest tarned lõpuni viia, et vältida puudujäägi katmist riigieelarvest. RKIK seevastu soovib kangekaelselt jätkata kulukate kohtuvaidlustega.
Tulemus? Ainuüksi teadaolevatele menetluskuludele on praeguseks põletatud juba üle 300 000 euro maksumaksja raha. Ja lõppu ei paista.
Õhku jäävad vastuseta küsimused
Mida rohkem dokumente erikomisjon näeb ja mida rohkem asjaosalisi ära kuulatakse, seda teravamaks muutub üks keskne küsimus: miks on sedavõrd hiiglaslike summadega riigikaitseliste tehingute dokumenteerimine olnud nii karjuvalt puudulik ning miks räägivad riigi tippjuhid ja ametnikud sama asja kohta jätkuvalt risti vastukäivaid versioone?
Riigikaitse ja maksumaksja raha ei tohi olla kellegi eralõbu, mida aetakse kustuvate sõnumite ja “unustatud” protokollide varjus. Kesknädal hoiab teemal silma peal, sest vastuseid ei võlgu olda mitte ainult erikomisjonile, vaid igale Eesti inimesele.
Tubli ja lugupeetud daam oled Anastassia töötades ausalt oma erikomisiooni ülesandeid täites ega osale seal ainult tuulelipu ja milu pärast….Kokkuvõtvalt võiks sabloonina võtta valitsuses võimul olevaid inimesi nagu see tammepuust kirstuga maetud suure——paradiisi aeda saadetut.Vanasõna:kala hakkab ikka mädanema peast.Soovin Anastassiale tõe kaitsel sama sirget selga nagu oli seda ES.Oleks ainult sarnaseid inimesi riigikogus rohkem,ainult siis saaksime ka Eesti riigi korda ja rahvas võiks uhke olla ja oma riiki ka armastada