Tallinnas Kristiine linnaosas Tondi tänaval seisab punastest tellistest hoonete kompleks, mida varasemaid aegu mäletanud inimesed kutsuvad vanast harjumusest Tondi kasarmuteks. Ka noorem põlvkond on eelkäijate eeskujul selle üle võtnud, kuigi sõjaväestatud formeeringuid ei ole sinna majutatud juba mõnda aega. Tondi nn Matrossovi polgu kasarmu oli üks viimastest, mis Vene vägede poolt vabastati. Augusti lõpus möödub sellest veerandsada aastat.
Tänapäeva Tondi linnak ei erine teistest moodsatest elurajoonidest oma sisu poolest: siin on korterid, ettevõtteid, aga ka spordiklubi ja rakenduskõrgkool. Osa endisi kasarmuhooneid on konserveeritud ja alles ootavad oma aega. Arendamise teeb keeruliseks muinsuskaitse karmid nõuded, sest kogu hoonetekompleks on kultuurimälestisena kaitse all.
Kuid olid ajad, mil Tondi kasarmutel oli Eesti riigikaitse seisukohalt väga suur roll. Eks oli ju Tondi sõjaväelinnak Peeter Suure merekindluse osa, kuid pean silmas perioodi, 1920 – 1940, kui Tondil tegutses Eesti Vabariigi Sõjakool (kooli nimi ajas muutus, lihtsuse mõttes piirdun selle nimega). Kool alustas tegevust aasta varem 3. aprillil 1919, esialgu ajutiselt Raudtee Tehnikakooli ruumides Tehnika tänaval, kuid juba siis valmistati kasarmuid ette kadettide tulekuks Tondile.
Sõjakooli loomine käis kiirelt. Teatavasti tunti Vabadussõjas Eesti rahvaväe organiseerimisel ja juhtimisel ohvitseridest suurt puudust kõikidel juhtimistasanditel. Eesti Vabariigi sõjavägede ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoneri 31. märtsil 1919 saadetud sõjakooli asutamise ettepanek sõjaministrile kirjeldab hästi valitsenud olukorda: „Praegu on kõikides väeosades suur puudus ohvitseridest ja needki, kes on, on suuremalt osalt puudlikult ette valmistatud. Kõik meie sõjavägi seisab paarikümne enam ehk vähem vilunud ohvitseri peal, kelle read ikka ja ikka harvemaks jäävad. Kui enne võis mõtelda, et rahukongress Venemaa kohta oma kindla sõna ütleb ja sellega sõja lõpetab, siis on see lootus põhjuseta olnud, ja meil tuleb tahes ehk tahtmata edasi sõdida. Et vaenlase ülemvõimu vastu seista, tuleb väeosasid täiendada. Selleks nõutakse frondile ohvitserisi, meil aga pole neid saata. See puudus nõrgendab meie frondi vastupanemise võimu ja võib aja jooksul, kui ohvitseride arv ikka ja ikka väheneb ja õigel ajal vastuabinõusid ei leita, katastroofiliseks saada.
Et seda ära hoida, on ainsaks abinõuks avada sellekohane kool ja hakata noori mehi, kes keskkooli hariduse on saanud ja frondil sõdides on üles näidanud, et nendest sellekohase ettevalmistamise järele head ohvitserid võivad saada, ohvitseri ameti peale ette valmistama“ (Allikas: Riigiarhiiv)
Kooli ametlikust avamisest möödus sel kevadel täpselt sada aastat. Nende kahekümne aasta jooksul, kui kõrgem sõjakool Tondil tegutses, jõudsid Eesti Vabariigi ohvitseri auastmesse tuhanded noormehed. Neid õpetati ja kasvatati Eesti Vabariigi kaitsmise vaimus. Paraku olid ajad keerulised ja veelgi keerulisemad olid valikud, mis seisid noormeeste ees.
Haritud ohvitserid olid nõutud igal rindel. Kahjuks ei õnnestunud neil kõigil võidelda Eesti eest eesti vormis. Koolikaaslased võitlesid vastakuti nii Soome, Saksa kui Nõukogude poolel, aga ka metsavendadena, ühise eesmärgiga kaitsta oma kodumaad.
Sõdades pole võitjaid – on ainult kaotajad. See lause pärineb kunagiselt Suurbritannia peaministrilt Neville Chamberlain´ilt. Tal on tuline õigus. Elamata elude kaotus on kõige karmim. Paljude Tondi sõjakoolis õppinud ohvitseride elutee katkes ebaõiglaselt vara. Langes lahingus, hukati okupatsioonivõimude repressioonides, jäi teadmata kadunuks – on kiretu kommentaar 2103 endise ohvitseri nime järel. Aga nad hukkusid Eesti eest ja nende vaprus on mäletamist väärt.
Üle tuhande Tondil sõjakoolis õppinud ohvitseri hauakoht on tänaseni teadmata või asub raskesti ligipääsetavas paigas kaugel Siberis. Lähedastel on seni puudunud koht, kus neid mälestada. Paljudes riikides on hea tava rajada sõjakooli linnakusse memoriaalid langenud ohvitseridele. Meil on küll „Tondipoiste“ ausammas 1924. aasta detsembrimässu mahasurumisel langenud neljale kadetile, kuid oma mälestussammas võiks olla ka kõigil teistel, kes selles koolis õppisid ja oma elu sel keerulisel ajalooperioodil kaotasid. Nende nimede taga on teod, et need kivisse raiuda.
Neljapäeval, 27. juuni keskpäeval sai see tehtud ja avati endises sõjaväelinnakus nende ohvitseride mälestuseks Tondi sõjakooli memoriaal. Avatseremoonial esinesid sõnavõttudega Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart, Eesti Vabariigi valitsuse nimel kultuuriminister Tõnis Lukas, Kaitseväe Peastaabi ülem brigaadikindral Veiko-Vello Palm ja Eesti Eruohvitseride Kogu juhatuse esimees kolonel erus Enn Tupp, sõjaajaloolane erukolonelleitnant Jaak Haud. Memoriaali õnnistas sisse Kaitseväe kaplan Gustav Kutsar. Sõjaväelise tseremoonia läbiviimist aitas korraldada Vahipataljon. Mälestussamba auvahtkond koosnes nii maa-, õhu- kui ka mereväevormides sõduritest . Üles astus Eesti kaitseväe orkester peadirigent kapten Simmu Vasara juhtimisel. Memoriaali avamisest võtsid osa nii endised kui ka praegused ohvitserid, aga oli ka palju hukkunud ohvitseride lähedasi ja linnarahvast.
Monumendi autoriks on Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor skulptor Jaak Soans. Langenud ohvitseride lähedaste idee edasiviija ja nimekirja koostaja on sõjaajaloolane erukolonelleitnant Jaak Haud. Skulptuuri arhitektuuri ja maastikuarhitektuuri autor on Toomas Põld (Loovmaastik OÜ). Memoriaali põhiprojektid koostasid Vaiko Kann, Vadim Mahkats ja Ilja Galkin (Keskkonnaprojekt OÜ). Teksti paigutuse ja optika tegi Ott Puija (Plum Stuudio OÜ). Ehitajaks on Enska Ehitus OÜ ja AS Magma. Pronksist ja roostevabast terasest detailid valmistab ja paigaldab Jaak Soans FIE. Tööde lepinguline maksumus on 305 000 eurot. Memoriaal on rajatud Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet tellimusel.
Sõjakooli avamisel tuletas kindralmajor Laidoner oma kõnes kohalolijatele meelde: „Tegemist ei ole enam monarhistliku sõjaväega, vaid demokraatliku vabariigi rahvaväega, mille kindlus seisneb vastastikusel sõbralikkusel ja üksteisest arusaamisel.“ Need sõnad on aktuaalsed ka sada aastat hiljem: rohkem sõbralikkust ja mõistmist!
Jaanus Riibe, Kristiine linnaosa vanem