„Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa, oled mu südames sügaval…“
„Eesti, minu arm!“ ja selle sümbolid sel aastal. Kahupäised Olev Oja, Ants Üleoja, majesteetlik Neeme Järvi, teravmeelne Tiina Loitme, nooruke Uusberg, Hirvo Surva. Kuidas meenutas esimene neist Lauluisa, Gustav Ernesaksa…kui seekord taktikepi tõstis. Selle kepi, mille Isa andis kord üle Hirvo Survale.
Hirvo Surva! Te vaadake, kuidas ta astub, kuidas talle sobib see muistne rüü. Kui hingestatult ta rääkis ühtekuuluvusest, rahva hinge kosutavast ühislaulust! Pidu tõestas, et rahvas ei taha enam võõrast, rahval on villand, on villand olnud kui mitmeid kordi ajaloos…
Või olid sinna kokku tulnud just Eesti paremad pojad ja tütred, nagu seda oli 150 aastat tagasi…800 talurahvapoega. Tartusse, Papa Jannseni kutsel… Tulihingeline tütar Lydia kirjutas sütitavaid ridu, mis äratasid, kutsusid tegutsema… Papa juhatas inimesi oma rahvust austama… 1869… meeles mõisatallid, emakesed, kes salvisid pojaleemendavat selga… te meenutage vaid Vildet ja Väljaotsa Jaani! Rahval sai villand võõrast vägivallast!
Kas pole saamas ka nüüd. Villand raha ülemvõimust, mis pühib teelt kõik… ka mõistuse takkapanu, tunded on juba neil lännu!… Te vaid vaadake! Meie Laulukaare taha kerkib jälle kõrghoonete rodu, klaasist vertikaalbarakid! Kes sina elama asutavad end?! Tore ja isegi üllatav oli, et haridusminister Tõnis Lukas ütles välja ühise mõtte: peatada tuleb ka seekordne Lasnamäe! Otsigu krunte mujal! Jätta rahule me püha paik!
Esiteks: laulule, voogavale laulule on avarust vaja! Teiseks: ei tohi varjata ära vaadet merele… Ja et jääks ruumi, et kui kokku tuleks, ütleme mitte 200-300 000, vaid 500 000, kogu eesti rahvas, et siis ära mahuks! Otsigu mujale endile krunte!
Võimatu on muidugi kirjasõnas väljendada ülevaid tundeid, mis valdavad. Tundeid, mis olid juba nii sügavale peitu pugenud, et neid sealt enam välja saada tundus võimatu. Aga nad vallandusid, veel vaoshoitult… võõrvõim on räige… esindajadki ähvardavalt kohal…. Küllap nad tunnetasid, et rahvas ei taha enam nende valet…mis on väga suureks läinud. Las nad peidavad tasahiljukesi end rahva sekka, välja kougime…
Rahvas, no vähemalt laulurahvas tõestas, et oli viis aastat selle nimel elanud ja harjutanud, et tuua inimestele tagasi tõeline laulupidu, rahva tõeline VAIM! Küll ülejäänud tulevad ka kaasa.
Kui armas on oma sinimustvalge… Kuidas see lehvis, väikene lipuke lapse käes… nii helge ja hea….
Mäletate, kui aralt ja hardalt me selle kord välja tõime… ja kuidas see kauaks kapinurka tolmuma jäi…
Täna aga tahaks uuesti…mis Ime! tuua välja selle sealt!
Elagu Sinimustvalge!
Elagu Eestimaa! Elagu me südame sünnimaa….
Anne Ratman