Kindral, kes oli Eesti relvajõudude loomise lätete juures

Anne Ratman

Kindralleitnant Aleksei Bainovi nimi on nii laiemale  publikule ja isegi  väga kitsale sõjaajaloolaste ringile päris tundmatu, kuigi see  mees  vääriks  hoopis suuremat  tähelepanu.

Eesti Vene Akadeemiline Selts  (esimees Hanon Barabaner) on asunud seda lünka täitma, tehes tänuväärset tööd ja  üllitades kogumiku vene eliidi tuntud ja tundmatutest kultuuri- ja ühiskonnategelastest, kes on Eestis elanud ja viljakalt tegutsenud, andes suure panuse Eesti arengusse, kuid teenimatult vajunud unustusehõlma.

Kindralleitnant Aleksei Bainov on neist üks eredam näide – sõjaväetegelane, kes oli  aktiivselt tegev Eesti  Vabariigi relvajõudude loomises. Tema  sõjaväelasekarjäär on näide sellise tegusa inimese karjäärist, kes juba lapsepõlves valis selle tee. Alustas Kiievi kadetikorpuses, seejärel tulid õpingud Konstantini-nimelises Peterburi sõjakoolis, õppimine Sankt-Peterburgi Keiserlikus Arheoloogia Instituudis. Ta lõpetas Nikolai-nimelise Vene  Impeeriumi Relvajõudude Akadeemia. Teenistusaja  jooksul  omistati  talle auastmed alati ilma igasuguste viivitusteta.

Selgituseks niipalju, et Kiievi kadetikorpus oli Vene impeeriumi sõjaline  õppeasutus, kus valmistati ette noorukeid sõjaväeteenistuseks ohvitseri  auastmes. Vladimiri  nimi omistati õppeasutusele tulevase tsaari Aleksander II kolmanda poja auks.

Konstantini-nimeline kahurväekool koolitas tsaariarmeele kahurväeohvitsere. Konstantini  nimi omistati 1807. aastal Paul I teise  poja auks. Sankt-Peterburgi Keiserlik Arheoloogia Instituut oli teaduslik  õppeasutus arheoloogide  ja  arhivistide  koolituseks viiekümne aasta jooksul; sinna võeti vastu üksnes kõrgharidusega isikuid.

Nikolai-nimeline Kindralstaabi Akadeemia oli  Vene impeeriumi kõrgem  sõjaväeline õppeasutus, millele Nikolai nimi omistati tsaar Nikolai I auks. Akadeemia  hõivas  kohe keskse  koha Venemaa  sõjaväehariduse  süsteemis. Ohvitseri  väljaõpe Peastaabi  Akadeemias võrdus  Vene armees erilise tunnustusena ja seda peeti väga austusväärseks.

Edukas karjäär

Aastal 1902 määrati  alampolkovnik Bainov staabiohvitseriks Kindralstaabi Akadeemias, alates  aastast 1906 oli ta  akadeemia professor vene  sõjakunsti  ajaloo kateedri  juures. Algab tema täisvereline teadus- ja  õppetegevus.

Bainovist  sai mitme  teadusühingu  asutaja  ja nende aktiivne liige, sõjaväeliste  väljaannete toimetaja. Oli Akadeemia  „Teataja“ toimetajaks.

Püüdes oma auditooriumi laiendada  ja üha  kasvavat  huvi  Vene sõjaväeasjanduse  mineviku vastu rahuldada, avaldab  ta  oma  loengud trükis. Väljaanne  andis  ülevaate vene  sõjakunsti  minevikust, vene väejuhtidest ja nende ajaloolisest tähtsusest, äratas austust oma maa mineviku  vastu ja tõstis  eneseteadvust, näitas teid edasiminekuks, et  Vene  sõjakunst  areneks iseseisvalt.

Bainovi „Vene  sõjakunsti  ajalugu“ on tema  elu  silmapaistvaim töö. Vene sõjateaduses ei  ole siiamaani teist nii kapitaalset teost, mille  peamine väärtus seisneb  selles,  kui imestusväärse armastusega on edastatud täielik ja reljeefne ettekujutus Venemaa  sõjaväelisest  minevikust.

Tsaar Nikolai II, kes väga  ettevaatlikult jagas iseloomustusi  oma  alluvate kohta, oli nimetanud  Aleksei  Bainovi  Nikolai  Akadeemia üheks  alustalaks. Professor  Bainovi sulest on ilmunud  üle  kahekümne  teadustöö.

Siis aga   puhkes Esimene Maailmasõda ja Bainov võeti  tegevarmeesse. Ta  määrati kõrgetele  sõjaväelistele  ametikohtadele, kus ta tegutses  julgelt, vapralt ja arukalt. Teenistuse  eest saadud  autasud, nende hulgas Püha  Anna  3. järgu  orden, Püha  Vladimiri 3. järgu  orden, Püha  Stanislavi  1. järgu  mõõgaorden, Georgi  relv, Püha  Georgi  4. järgu  orden.

Tähelepanu  väärib esildis  Georgi  relvaga  autasustamiseks „Selle  eest, et täites korpuseülema  kohustusi  mitmepäevaste  ja  vaevarikaste  lahingute  ning korpuse  manöövri  ajal, eesmärgiga piirata ümber vaenlaste  väeosi Podbuži all, paistis  silma olukorra  õige  hinnangu ning  ennastsalgava  tegevusega, pannes  korduvalt ohtu oma  elu, soodustades nii  korpuse edu.“

Veebruarirevolutsiooni  Aleksei  Konstantinovitš ei  tervitanud. Ajutisele  Valitsusele  tõotuse andmisest ta keeldus ja  pöördus  pärast  rinde  lagunemist  tagasi  Petrogradi, kus  töötas Kahurväemuuseumis. Elas  Gatšina  suvilas, seejärel  kolis  Pavlovskisse. Pärast linna hõivamist Loodearmee poolt läks üle  valgete poolele. Loodearmees oli Revisjonikomisjoni  esimeheks. Armee oli loodud Põhjakorpuse ja  teiste antibolševistlike  jõudude baasil, kes  asusid  Pihkva  kubermangu  ning  tollal moodustatavate Läti ja Eesti vabariigi territooriumil. Lõpetas tegevuse aastal 1920.

Judenitši  armee kandis  kaotusi  ja  taganes  Eestisse. Judenitš oli Kodusõja päevil  nende jõudude  eesotsas, kes  tegutsesid  nõukogude  võimu  vastu Loodesuunal, oli viimane Püha  Georgi  2. klassi  ordeni kavaler.

Emigratsioonis  Eesti Vabariigis

Sündmuste keerises  jäi  Aleksei  Bainov  emigratsiooni  Eesti  Vabariigis. Siin  elaski  ta  viisteist  aastat  kuni  surmani.

Eesti  sõjaväejuhtide  seas olid  tema  õpilasi Akadeemia-päevilt  ja  nad kutsusid ta  Tallinna sõjakooli  õppejõuks. Hiljem pidas ta loenguid Eesti kindralstaabi juures  asunud kõrgematel  kursustel.

Bainov  on koostanud palju õppematerjale, uurinud sõjakunsti  ajalugu, üllitanud raamatud „Venemaa panus  liitlaste  võidusse“ ja „Maailma  suure  draama  lätted  ja  selle  režissöörid“. Õppejõuna  töötamine  tagas  Bainovile Eestis jõuka  elu; talle tehti ka ettepanek  võtta Eesti kodakondsus.

Aleksei Bainov seisis sisuliselt  Eesti  Vabariigi relvajõudude  rajamise lätete  juures, andes  sellesse protsessi  oma  tohutud  teadmised  sõjakunstist ja  tegevteenistuse  kolossaalse  kogemuse, mis  tal oli kogunenud  kõige  vastutavamatel  sõjaväelistel  ametikohtadel.

Kuid  kui 1926. aastal tuli  Bainovil  seista  dilemma  ees – kas  sõita  siinsete  monarhistide  nimel Vene  emigrantide  välismaakongressile, kuid  jätta hüvasti  õppetööga, või sõidust  keelduda, kuid  jääda teenistusse (sõit vene  monarhistide kongressile oli valitsuse meelest ühitamatu teenistusega  Eesti  armees), siis  valis  ta  kõhklematult esimese  variandi. Sama  printsipiaalselt ei hakanud Bainov  taotlema  Eesti  kodakondsust: tema  tahtis  jagada  suurema  osa  emigrantide saatust.

See on  väga  iseloomulik Bainovile – inimesele, kellele  oli omane  ülim kohusetunne ja  põhimõttekindlus: ta  ei  reetnud  kunagi  oma  veendumusi, ei  kohandunud momendioludega. Veendunud  monarhist ja sügavalt õigeusklik, jäi  ta selliseks elu  lõpuni.

Bainov  võttis osa  Vene  klubi  loomisest Tallinnas, oli  üheks selle asutajaks. Järgnevatel aastatel sai  temast Kõrgema Monarhi Nõukogu  Eesti  osakonna  ja  Nõukogu  vanemate  klubi  esimees, ta oli  tegev Eesti  Vene Üldsõjaväe Liidus, sõjaväelis-patriootilises organisatsioonis, mille oli valges  emigratsioonis asutanud armee ülemjuhataja  kindralleitnant parun Wrangel.  Esialgselt  ühendas  Liit  emigratsiooni  sõjaväelisi  organisatsioone ja  liite  kõigis  maades; käesoleval  ajal  ühendab Valgest  liikumisest osavõtjate  järeltulijaid  ja  nende  mõttekaaslasi.

Oma  elu  lõpuni osales  Aleksei Bainov avalikus  elus, tegutsedes Ühingus  “Abiks endistele  Vene  sõjaväelastele  Eestis“ komitees “Tsaar  Nikolai  II  valitsemise ajaloo väljaandmiseks”. Oli Eesti Vene Akadeemilise  Grupi  tegevliige, grupi  revisjonikomisjoni  liige, Eesti-vene  skautide  organisatsiooni  ülem, Eesti-vene  skautide  sõprade  seltsi  esimees, Seltsi „Vene  lapse  Maja“ asutajaliige. Seltsi  „Abiks  haigetele  emigrantidele“  revisjonikomisjoni  liige. Kiriku heakorra edendajate ringi esimees Pühtitsa  kloostri   Tallinna  abikiriku  juures.

Wikipedia: Aleksei Bainov oli sündinud  8. veebruaril aastal 1871 Kiievi kubermangus väikeses Umani linnas sõjaväelase perekonnas. Aadlik. Õigeusklik kristlane. Tema isa teenis kindralleitnandi aukraadini. Peres oli kaheksa last.

Kindralleitnant Aleksei Konstantinovitš Bainov suri 8. mail 1935. Ta maeti Siselinna kalmistule Tallinnas, kuid matmispaik pole kahjuks säilinud…