Vello Rekkaro, Eesti Üürnike Liidu vanemnõunik, Tallinna Eluasemefondi analüütik aastail 2006–2009
Riik ja kohalik omavalitsus peavad tegutsema üheskoos, tõdes riigihalduse minister Jaak Aab tänavu 17. juulil Kesknädala juhtkirjas. Seda me üritasime juba 2005. aastal, kui Keskerakonna osalemisel valitsuses alustati Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) eestvõttel eluasemevaldkonna arengukava koostamist. Loodi eluasemestrateegia koostamise juhtgrupp, kes tõi välja valdkonna prioriteetsed küsimused ja arutas tulevasi võimalikke lahendusteid.
Moodustatud töögrupid tegutsesid 2006. a. aprillis ja selle tulemusena valmis eluasemevaldkonna tugevuste ja nõrkuste, võimaluste ja ohtude (SWOT) analüüs – põhjalik ja kriitiline ülevaade olukorrast. Tahaks rõhutada, et osalenud teadlased ja ametkondlikud eksperdid tegid ära laiaulatusliku töö toomaks esile just sotsiaalselt olulisemad ja pakilisemat lahendamist vajavad probleemid. Eesmärgina peeti silmas vajadust muuta eluase kõigile elanikele kättesaadavaks, vähendada sotsiaalset tõrjutust, arendada elamufond kvaliteetseks ja jätkusuutlikuks, tagada elupiirkondade mitmekesisus ja tasakaalustatud areng.
Lähtuti taotlusest, et “Eesti eluasemevaldkonna arengukava 2008–2013” oleks loogiliseks jätkuks “Eesti elamumajanduse arengukavale aastateks 2003 – 2008”, mis oli Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud 11. veebruaril 2003. Uue arengukava koostamise käigus tõdeti, et riikliku poliitika rakendamine koos erasektori meetmete elluviimisega on aastatel 2003–2005 kulgenud üldjuhul edukalt. Kuid samas tunnistati, et tagastatud majades elavate üürnike (nn sundüürnike) probleemi lahendamine, sotsiaalsetele riskirühmadele munitsipaal-üürielamispindade võimaldamine ja mitmed teised olulised elamumajanduslikud probleemid olid pälvinud suhteliselt vähest tähelepanu.
Seetõttu toodi arengukavas prioriteetselt toetatava sihtgrupina välja sundüürnikud ja teised omandireformi käigus oma eluruumi erastamise õiguseta jäänud üürnikud, noored spetsialistid ja noored pered jne. Koostatavas arengukavas nägi meede 1.4. ette sundüürnike eluasemeprobleemide lahendamist aastaks 2010, sealhulgas omandireformi tulemusel tekkinud materiaalse kahju hüvitamist; meetme maksumuseks perioodil 2007–2010 oli kavandatud 550 miljonit krooni.
Eesti eluasemestrateegia koostamisel saabus ettepanekuid ligi 20 ministeeriumilt, asutuselt ja organisatsioonilt. Näiteks Rahandusministeerium püstitas eesmärgi kõrvaldada lähiaastatel “kõik omandireformi vastuoludest tulenenud negatiivsed tagajärjed. Selleks läheb vaja sundüürnike sihtgruppi, neile võimaldatavad toetusabinõud ja probleemi lahendamise kriteeriumid tuleb selgelt määratleda. Igal konkreetsel juhtumil tuleks lugeda probleem lahendatuks, kui soovitud (riiklik) toetusmeede on rakendatud.”
Tallinna linna poolt tehti ettepanek õiguslikult täpsemalt määratleda mõiste sundüürnik kui isik, kes kasutas õigusjärgsele omanikule tagastatud eluruumi üürilepingu alusel eluruumi tagastamise hetkel ja jäi sellest tulenevalt ilma tema poolt kasutatava elamispinna üldistel võrdsetel alustel erastamise võimalusest, või temaga alaliselt koos elav täisealine perekonnaliige. Tallinn toetas samuti eeltoodud Rahandusministeeriumi ettepanekut ning MKM ehitus- ja elamuosakonna taotlust sundüürnike kui erastamisõiguseta jäänud isikute, kelle kasutuses olev eluruum on riigi poolt võõrandatud ja erastamisavaldusi ei võetud menetlusse probleemi lahendamisel võrdse kohtlemise printsiipi arvestades.
Seega Keskerakond esitas toona kahel korral valitsusse elamumajanduse arengukava ja sellega ka sundüürnike probleemi lahendamise põhisuunad – majandusministriks oli siis Edgar Savisaar. Kui lahendused olid juba laual, siis Reformierakond blokeeris need mõlemal korral hoolimata sellest, et koalitsioonilepingus olid nood põhimõtted kokku lepitud. Aasta hiljem peaminister Andrus Ansipi valitsuses heaks kiidetud arengukaval oli aga vähe ühist teadlaste ja spetsialistide koostatud arengukava algvariandiga – kadusid asja sisu ja vaim ning tekitati mingi euroliidulik kloon, mis ei kajastanud enam Eesti eripäraseid probleeme.
Omandireformis esinenud põhiseadusevastane ebavõrdne kohtlemine ja seoses varade nn tagastamisega esinenud majandusliku genotsiidi ilmingud sundüürnike kui elanikkonnakihi suhtes on kestnud juba veerand sajandit. Tänaseks on ülekohut taluma pidanud inimesed enamikus juba eakad, mistõttu vajavad meie riiki hoidnud ja iseseisvust taastanud isikud võimude poolt tekitatud kahjude kohest tunnistamist ja igakülgset kiiret heastamist.