Kadri Simson: meie tasuta ühistransport huvitab Euroopat
Keskerakonna aseesimehe Kadri Simsoni jaoks algab sügisel täiemahuline töö Euroopa Komisjoni volinikuna. Millega täpselt Euroopa Komisjonis tegeldakse ning mida tähendab Simsoni Euroopasse-minek Keskerakonna ja Eesti jaoks? Kuidas on Simson rahul üle-eestilise tasuta ühistranspordiga? Kesknädal uuris täpsemalt.
Kadri Simson, suve jooksul oleme saanud lugeda palju eri uudiseid teie Euroopasse tööle asumise kohta. Kas on õige väita, et sisuliselt olete oma tööd juba tegelikult alustanud, kuid formaalselt peate ootama veel Euroopa Parlamendi poolset ärakuulamist?
Tegelikkuses on asjalood veidi keerulisemad ning vaatamata volinikukandidaadi-staatusele olen veel endiselt Eesti parlamendi liige. Sisuline töö volinikuna saab alata ikkagi siis, kui mind on esmalt ära kuulatud Euroopa Parlamendi komisjonide poolt ning seejärel annab oma heakskiidu hääletamisel kogu Euroopa Parlament. Olen sügisel üsna unikaalses situatsioonis: nimelt tuleb mul läbida korraga kaks kuulamist. Esimene neist peaks toimuma komisjonide esimeeste kogu ees ning see toimub selleks, et Eesti oleks esindatud ka lahkuva Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri komisjoni lõpukuudel. Teine kuulamine saab olema juba konkreetse teemavaldkonnaga ning kindla teemakomisjoni ees. See kuulamine ja sellele järgnev hääletus paneb paika uue Euroopa Komisjoni koosseisu, mida veab Ursula von der Leyen.
JUHTKIRI: Valitsuse 100 päeva
8. augustil saab Jüri Ratase teisel valitsusel täis 100 ametisoleku-päeva. Traditsiooniliselt ja ehk isegi sümboolselt on see kujunenud mõõdupuuks, mille järgi hinnatakse, kuidas töö on edenenud, ning sisseelamisperiood loetakse lõppenuks. Seda aega peetakse ka tavaliselt kriitikavabaks – olemuslikult selleks, et mitte anda ebaõiglasi hinnanguid veel enne kui töö on käivitunud. Sel korral aga nii ei läinud ning põhjaliku uurimise tulemusel õnnestuks leida vaid mõned päevad, mil kriitikat ei tehtud. Ja needki päevad tuleb kirjutada suvise kuumalaine arvele. Mõistagi tõusevad karmid kriitikud nüüd tagajalgadele ja ütlevad, et Keskerakond on ise sellise olukorra tekkimises süüdi ning et EKRE valitsusse võtmise eest ongi see paras karistus. See poleks aga kindlasti konstruktiivne lähenemine. Demokraatlikus riigis on kõrgeima võimu kandjaks rahvas. Rahvas hääletab valimistel, ning valituks osutunud peavad leidma omavahel ühisosa, juhul kui muidugi absoluutset toetust ei saavutata. Koalitsiooni kokkusaamine on enamasti keeruline ülesanne, sest maailmavaated, jagatud lubadused ja „punased jooned“ võivad olla väga erinevad. Ometigi on nii Eestis kui ka teistes demokraatlikes riikides sündinud väga eriilmelisi valitsusliite. Mõni neist hakkab paremini tööle, ja seda meenutatakse hiljem heldimusega; teise puhul tekitab heldimust töö lõppemine.
Seadus seaduseks, aga meie…
„Meie teeme nii, nagu õigeks peame.“ Ilmselt nõnda arutasid või vähemalt mõtlesid Eestis tolleaegne peaminister, tema ministrid ja muud „targad mehed“. Jutt on Omandireformi Aluste Seadusest (ORAS) ja selle elluviimisest. Nimelt 13. juunil 1991. aastal vastu võetud ORAS-e § 2 lg 2 kehtestas ka õiglase ja targa tõkendi varade tagastamisel – „Omandireformi käigus vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.“ Enne Riigikogu valimisi avaldas „Kesknädal“ tänavu 30. jaanuaril juhtkirjana minu seisukohad Keskerakonna valimisdeviisi „Õiglane riik kõigile!“ suhtes, kus rõhutasin selle põhimõtte ilu ja tarkust. Lõpetuseks meenutasin, et asjatundjad-juristid said juba Omandireformi Aluste Seaduse vastuvõtmisel 13. juunil 1991. a. aru, mis läks valesti. Aruteludes osalenud Ülo Uluots tõdes: ”Me rikkusime ära ilusa asja ja vajaliku seaduse.“ (Rmt: 2012, Kodu ja õiglus, lk 17). Endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse arutelul Riigikogu istungil 12. jaanuaril 1993. a. räägib Liina Tõnisson: „Minu arvates aetakse siin kõnepuldis täna segamini tagastamine ning võtmine ja andmine. Pange tähele, me räägime ju … varade tagastamisest. Andke andeks, need varad ei ole kunagi neile kuulunud. Neile ei saa midagi tagastada, neile saab anda. Neile antakse ja nad võtavad. Neile ei tagastata mitte midagi, järelikult ei ole tegemist ajaloolise õiglusega.“ (Rmt: 2009, Kaotatud kodud, lk 53). Kuid varade tagastamine lõi tegelikkusse uue ülekohtu ja seda paljude inimeste suhtes. Varem on tagastatavate eluruumide üürnike ja nende pereliikmete arvuks nimetatud 100 000 kuni 70 000 isikut. Rahandusministeeriumi ametniku Uku Hänni arvates võiks praegu viimast arvu pidada küllaltki tõenäoliseks.
Tribuut välismaale – pensionäride arvel
Viimasel ajal on (LÕPUKS!) päevakorda tõusnud küsimus õnnetust pensionifondi II sambast. Et tegemist on surnultsündinud vasikaga, oli selge juba siis, kui selle samba kehtestamist arutati Riigikogus. Aga alustame algusest. Pension koosneb nn. kolmest sambast. I sammas – riiklik pension. Seda reguleerib riik ja maksab riigieelarvest. II sammas – ebaefektiivne segapudru riiklikest ja eravahenditest. Ning III sammas – vabatahtlik kindlustus; mingil määral võrreldav reisikindlustusega. Alljärgnevalt vaatleme seda nn II sammast. Süsteem on järgmine. Selle sambaga ühinemine on kohustuslik. Tööandja maksab 2% sotsiaalmaksuga maksustatavast summast, ülejäänu maksab inimene ise. Raha läheb pensionifondi (meil sisuliselt mingi pangaga seotud juriidiline keha) kätte. See fond peaks raha efektiivselt paigutama nii, et pensionieas tuleks siit lisasissetulekut. Paberil on ilus, aga vaatame sisuliselt. Meie ettevõtted maksavad riikliku maksu (sotsiaalmaks) alusel raha välispankade kontrolli all olevatesse pensionifondidesse, kes lõviosas kasutavad seda välismaal. Raha maksnud ettevõte ei saa selle eest vastu mitte midagi. Rahandusettevõte aga saab riigi abiga garanteeritud sissemakse, mis pealegi ei kao aastate jooksul kuhugi. Hoiuselt tuleb maksta intressi, ja see võib välja minna; pensionifondi sissemaksed aga muudkui tulevad ja jäävad fondi arvele aastakümneteks. Pangad laenavad seda odavalt – sisuliselt tasuta – saadud stabiilset raha välja välismaale, kuna Eestis ei olevat häid investeerimiskohti, ja teenivad kasumit. Ja kui eksitakse, siis pole hullu, see ju niisamasaadud raha… Kaotajaks jääb pensionär, kes saab väiksemat lisapensioni.
Kelle asi on rahvastikutaaste?
Juulis täitus 20 aastat, kui Toompea Haridusseminar (THS) deklareeris oma seisukohad Eesti elu sõlmküsimustes, mis hõlmavad ka rahvastikku. THS on alal hoidnud tollase ministri Andra Veidemanni ettepaneku valitsusettekandest 1998. aastal – täpsustada ministeeriumide ja ametkondade põhimäärustes ülesanded ja vastutus rahvastikupoliitika teostamisel. Neli aastat tagasi taotlesime rahvastikuministri-ameti taastamist, mis nüüd on õnnestunud. Hoolimata valitsuste praktikast rakendada sündimuse suurendamiseks mitmesuguseid materiaalseid toetusi, pole need viinud sündimustrendi muutvate tulemusteni. 13. juunil 2019 oli Riigikogus peetud töökoosoleku eesmärgiks abstraheeritud kujul luua ettekujutus, mille eest miski institutsioon rahvastikutaaste valdkonnas vastutab. Riigikantselei vastuskiri omistas vastutuse rahvastikuministrile, mis pole aga väga otstarbekas, sest sündimuskäitumist mõjutavad majandus (seda valdkonda juhib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium), turvalisus (see on eeskätt Välisministeeriumi ja Siseministeeriumi haldusala), haridus (Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusala) jne. Tuleks välistada variant „laseme endistviisi edasi“, ning vastutuse laialijagamises oleks igal institutsioonil oma roll, mida peaks tasakaalustama, reguleerima ja juhtima rahvastikuminister. Praktika näitab, et põhiseaduse sätted ei toimi ilma alamaktideta ning vastutus rahvastikutaaste alal tuleks fikseerida ministeeriumide põhimääruses.
Kõigest pikemalt ja lisaks palju muud huvitavat 7. augusti Kesknädalas. www.kesknadal.ee veebilehel ilmuvad Kesknädala paberlehe artiklid nädala jooksul. Lisaks avaldatakse veebilehel olulisi uudiseid igapäevaselt.