Kallas valmistub ründama pealinna

24.09.2019

Lauri Laats, Tallinna Mustamäe linnaosa vanem

Viimastel nädalatel, eriti pärast peaminister Jüri Ratase umbusaldamise ebaõnnestumist, on taas hakatud rääkima suurima opositsioonipartei Reformierakonna sisemistest vastuoludest, omavahelistest jõulistest heitlustest ning mitmete reformierakondlaste huvist oma esinaisele jalga ette panna.

Vaatamata näilisele ebaõnnestumisele pole veel sugugi põhjust rääkida Kaja Kallase väljavahetamisest või suisa erakonna hääbumisest. Samuti pole mõistlik paari tuntud orava parlamendipalgalt lahkumist tõlgendada partei laialijooksmisena. Reformierakonnas leidub piisavalt kogenud strateege, et ka opositsioonis oleku ajal hoida erakonna liikmeskond motiveerituna ning tipp-poliitikute jaoks häälte kogumine sättida just valimiste-eelsele ajale. Ometi jääb küsimus: kas omavahelised lahkhelid suudetakse lahendada nii, et valimistulemused ei kannataks?

Kevadiste Riigikogu valimiste tulemuste järgse matemaatika kohaselt pole Keskerakonnal ilma Reformierakonnata võimalik lisaks praegusele ühtki alternatiivset valitsust moodustada. See annab nii suure kindlustunde, kui opositsioonis olla saab, sest koalitsiooni iga eksimus ja vastuolu tähendab taas valitsusse pääsemisele lähemale jõudmist. Seetõttu võib ka mõista selle entusiasmi puudumist, millega Ratase umbusaldamist läbi viidi. Paljuski oli see ehk sunnitud käik, sest ka sotside väike fraktsioon soovis samuti umbusaldusega välja tulla, omamata selleks tegelikult vajalikku arvu riigikogulasi. Kuna selles küsimuses otsustab suurus, siis mõistagi algatasid reformierakondlased umbusaldamise ise ning hoidsid teemat kiivalt ka enda käes. See, et protsessi käigus aga väga ei pingutatud, oli ilmselge. Keskerakonna juhitud valitsusel on juba olnud piisavalt keerulisi hetki, millest on siiski suudetud koostöö varal välja tulla. Seega kaalukaid ajendeid valitsuse lagunemiseks polnud.

Reformierakond on hetkel valinud taktika, kus oodatakse soodsate olude tekkimist. Nagu hiina vanasõnagi ütleb: „Kui jätkub piisavalt kannatust oodata, kannab vetevool vaenlase laiba ise sinust mööda.“ Nii erakonna esimees Kaja Kallas kui ka auesimees Siim Kallas annavad intervjuudes märku, et nende erakonnakaaslased peavad leppima opositsioonis olemisega ning et kõik teised „vihkavad Reformierakonda“. Just seesugune tonaalsus annab märku, et tegelikult on Stenbocki maja võtmete mõneks ajaks tagasi saamine tähtsuselt teiseks ülesandeks kujunenud ning et aktiivselt töötatakse 2021. aasta kohalike valimiste nimel. Ja fookus – see on mõistagi suunatud Tallinna linnale.

Pole vaja olla poliitikaekspert, et mõista, kuidas Keskerakonna seniste triumfide kordamine pealinnas muutub iga korraga järjest keerulisemaks. Tallinna on valijatelt saadud absoluutse enamuse mandaadiga katkematult juhitud alates 2005. aastast. Keskerakond on tehtud töö ning ka konkurentide nõrkuse tõttu suutnud ainuvõimu-mandaati järjepidevalt uuendada. Paratamatult ei kesta selline olukord aga igavesti ning Reformierakond teeb endast parima, et just 2021. aastal saaks ainuvõimu pealinnas murda. Keskerakond teeb mõistagi kõik, et seda ei juhtuks. Omamoodi paradoks: iga teine poliitiline jõud võiks Keskerakonna toetust pidada suurepäraseks tulemuseks, kuid Keskerakonna jaoks oleks võiduks vaid absoluutne enamus.

Kuigi kohalike valimisteni on veel omajagu aega, näitavad erakondade toetusuuringud, et Reformierakond on oma positsioone pealinnas tugevdanud. Mõistagi peegeldavad need uuringud vaid emotsioone teatud ajahetkel ega maksa 2021. aasta sügisel midagi, kuid päris märkamata neid jätta pole ka mõistlik. Reformierakond on pealinnas võimule pääsemisest juba pikka aega unistanud, kuid ei eeltöö ega ka valimiskampaaniad pole seni kuigi hästi õnnestunud. Meenutagem näiteks linnapeakandidaadi Valdo Randpere lubadust Lasnamägi kuuski täis istutada või 2017. aasta valimiste eel groteskselt mõjunud reklaami, mis teatas, et eestlased on Reformierakonna poolt ja „valge jõud“, „muukeelsed tagurlased“ aga jäägu Keskerakonnale. Kas ehk sel korral, mil oravapartei juhtimine on liikunud (vähemalt formaalselt) Kallaste perekonna kätte, suudetakse Tallinna ründamiseks korralik strateegia välja mõelda?

Kes läheb presidendilossi?

2021. aastal seisab ees veel üks valimisprotseduur – nimelt saab täis president Kersti Kaljulaidi esimene ametiaeg. Tasub meenutamist, et 2016. aasta presidendivalimised nägid rahva poolt vaadatuna välja üsna kummalised, sest erakondade poolt oli kandidaate murdu. Muide, Reformierakonna pika valitsemise aeg ja võim hakkasidki murenema just toonastest valimistest kantud tülide ja segaduste taustal, mil Siim Kallase ja Marina Kaljuranna taha kogunesid oravate eri leerid. Tüli tipnes sellega, et mõlemad olid justkui natukene kandidaadid, aga tegelikult ei olnud ka. Nii leitigi kompromisskandidaadina Euroopas karjääri teinud Kersti Kaljulaid.

Mis saab aga 2021. aastal? Pole mingi saladus, et Siim Kallase väärikast karjääriankeedist on puudu veel vaid rida „Eesti Vabariigi president“. Eelmisel korral õnnestus Reformierakonnal see võimalus ise maha mängida, ning pettumus oli kibe. Vaadates hetkeseisu, tundub presidendiunistuse täitumine Siim Kallasest päris kaugel olevat. Aga vaevalt, et see oleks täielikult maha maetud, pigem võib see teatud ajahetkel saada hoopis kaalukaks poliitilise kokkuleppe osaks. Aega ju veel on, kuid ometigi eeldab see paljude õnnelike juhuste kokkulangemist, ning ka toetust Reformierakonna enda seest.

Küsimus on Kajas

Reformierakonna jaoks on väga vaja kusagil taas võimule jõuda, et erakonna sisekliimat stabiliseerida ning liikmeid veenda valitud juhtkonna plaanide õigsuses. Kui parlamendivalimiste-järgse võimult eemalejäämisega ollakse praeguseks leppinud ning suuremat aadrilaskmist sellele ei järgnenud, siis kohalike valimiste puhul kindlasti nii pole. Võime juba ennustada, et oravad suudavad teha hea töö Tartus ja mõnes kindlas kantsis veel, kuid küsijate silmad vaatavad siiski pealinna poole. Sedavõrd palju kriitikanooli on kulutatud aastate jooksul Keskerakonna kirumisele Tallinna juhtimises. Ometi pole aga suudetud valijaid veenda, et kriitikal on tõepoolest ka põhjust ja et valitsejad tuleb välja vahetada.

2017. aasta kohalike valimiste eel, mil Keskerakond läks kampaaniasse täielikus teadmatuses, kuidas mõjutab senise rekordimehe Edgar Savisaare nimekirjast puudumine partei valimistulemust, avanes Reformierakonna jaoks tegelikult aken Tallinna raevõimu juurde, kuid seda ei osatud ära kasutada. Hiljem on spekuleeritud, et Kristen Michali iga hinna eest kätte võidetud Tallinna linnapeakandidaadi positsioon Kaja Kallase ees tõigi Reformierakonnale Pyrrhose võidu ja aitas Keskerakonnal kindlustada järjekordseks perioodiks absoluutse enamuse.

Mõistagi pole pinged Reformierakonnas kuhugi kadunud, ning Riigikogu valimiste triumf, millele järgnes katastroof, on erakonna liikmed häälestanud valmisolekuks muuta partei juhtkonda. Asjaga on ka kiire, sest kui Kaja Kallast soovitakse välja vahetada, peab see juhtuma esimesel võimalusel, mitte aga siis, kui kohalikud valimised on juba käega katsuda. Võib aga täiesti kindel olla, et Kallased teevad Tallinna tulemuse nimel juba tööd. Arvestades, et niipea pole näha, et Reformierakonnal Toompeal valitsusse asja oleks, on igati loogiline just pealinn sihikule võtta. Tasuda Tallinna volikogus kätte häbi eest, mida Keskerakond valitsust moodustades Reformierakonnale tekitas, tundub oravatele kahtlemata hea plaan.

See võitlus ei saa tulla aga lihtne, sest Keskerakonnal on väga pikk kogemus, kuidas pealinnas valimisi võita. Absoluutse enamusega võita. Lisaks on üsna tõenäoline stsenaarium, kuidas Reformierakonnal pole taas aega Tallinnaga tegelda, sest minnakse omavahel riidu. Kui ühtki positsiooni pole enam jagada, siis pealinna linnapeakandidaadi nimetus tundub sedavõrd uhke, et võib nii mõnelgi panna pea ringi käima ja sõrmed sügelema, et omade seast konkurente vähemaks saada.

Ees ootab huvitav aeg, kus võideldakse pealinna nimel, kuid ei unustata ka presidenditooli silmas pidamast.

6 kommentaari
  1. Olen 5 aastat ago
    Reply

    samuti veendunud, et järgmisel valimisel Tallinnas enam keskbande tehisedu kasutada ei saa ning ainuvõimu ei tule. Näib et see teadmine on jõudnud ka Jurkani, sest kakade vastu saab võidelda ainult koos konservantidega. Seega on ülitõenäoline 2-valitsus keskbande+konservantide bande. See kava tuleks ajju kirjutada juba täna.
    Igati on vaja ka tõkestada SiKa tee Kadriorgu uueks võltspresidendiks. See on võimalik vaid tihedas koostöös ning ka ühiselt seatud oma kandidaadis. Ennustama seda on raske hakata, sest ükski praegustest tuntutest võltspresidendiks ei sobi. Kui aga muud üle ei jää, tuleb võtta loosi ning tulemust vaieldamatult toetada. Muidu pääsevad SiKa ja MaKa segaduste najal edasi ja võibolla ka Kadriorgu.

  2. Uno 5 aastat ago
    Reply

    mina olen kindel et Tallinn jääb keskerakondlaste hallata ja kindlasti ei saa oravad seda enda kätte sest nad on liiga alatud ja on näidanud et ei oska riiki valitseda sest vaesus aina kasvas ja ei tehtud ühtegi positiivset otsust. Terve Eesti ei kannataks veel ühte reformistlikku valitsust välja ja õudne kui hakkab pealinna elu veerema kuristiku poole.

  3. Nojah 5 aastat ago
    Reply

    Kahju on pealinna valitsejatest keda hakatakse laimama et neid teelt võimule kõrvaldada. Reformierakondlased saavadki hääli mõjutades inimesi laimu ja süüdistustega tublide inimeste suhtes, nad valetavad ja vassivad et võimule saada. Nad lootsid et kui saavad E.Savisaarest lahti siis on Tallinn oravate päralt. Õnn et nii ei läinud. Kord tahtis isegi meie kõige suurem kurikael E.N.Kross linnapeaks saada. Jube mõeldagi, eks teinegi labase jutuga tegelane Randpere võtaks selle koha vastu. Kui poleks Reformierakonda olnud võimul oleks me elujärg palju parem ja elatustase, mille reformistlikud valitsused viisid viimaste hulka, palju kõrgem. Kõige jubedam on see et neil on terve meeskond kes töö asemel tegeleb laimukampaaniaga. Ega need paar aastat enne valimisi pole kerged praegustele valitsusliikmetele. Oma laimuga nende suhtes takistavad reformierakondlased nende tööd.

  4. Rein Mark 5 aastat ago
    Reply

    Perekond Kallase suure võimuiha täitumise eeldused avalduvad juba lähiajal , vastasel juhul on vaja neist lahti saada. Kas uus luud paremini pühib- on katsetuse küsimus.Ka konkurendid ei maga-tuleb huvitav aeg.Kindlasti tasuks meenutada ka seda , et Reformile võib saada saatuslikuks nende varasem tegevus väidetavate kuritegude ahelas, kus neil endil on suured mälulüngad , mis aga ei päästa vastutusest.

  5. Ohoo 5 aastat ago
    Reply

    See naine peaks minema psühhiaatri juurde muidu võib päris lolliks minna.

  6. Rein Mark 5 aastat ago
    Reply

    Reformi võimuiha täitumuse eeldustele on nüüd samm lähemale astutud.TTV kanal kinni pandud, mis oli Reformile kui veskikivi kaelas.Kui nii edasi, siis on järg Pealinna , Stolitsa ja Kesknädala käes-seega vabatahtlik võimu loovutamine linnas.Meenuvad TTV korrektselt ja erapoolikult läbiviidavad poliitfoorumid , kuhu Reformil polnud asja ja probleem nende kasuks meie oma jõududega nüüdseks ära lahendatud.Ühtlasi on telemaastik võrratult vaesemaks jäänud, sest pealinlane ja kogu Eesti peab helpima ühte poliitilist suppi ,kus magustoiduks visatakse ka mõni vaadatav saade.Tallinn, kas riik riigis??

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.