Perearstiabi jätkusuutlikkuse tagamine on kõigi ühine eesmärk ja üheskoos jätkatakse hea-tahte-leppe sihtide poole püüdlemist, kinnitasid septembri algul toimunud kohtumisel Perearstide Seltsi, Terviseameti, Haigekassa ja Sotsiaalministeeriumi esindajad.
„Perearstid teevad igapäevaselt pühendunud tööd Eesti inimeste tervise heaks. Samuti pingutame riigi poolt, et leida lahendusi erinevatele väljakutsetele alates tervishoiu rahastamisest kuni perearstide mõistliku töökoormuse tagamiseni,“ ütles sotsiaalminister Tanel Kiik. „Leppisime kokku, et töötame ühiselt välja vajalikud õigusruumi muudatused, näiteks noorte inkubatsiooniprogrammi käivitamiseks ja keerulisemates piirkondades perearstide täiendavaks toetamiseks.“
Eesti Perearstide Seltsi juhi Le Vallikivi sõnul on perearstid rahul, et hea-tahte-leppes kokku lepitu poole püüdlemine jätkub. „Mul on väga hea meel, et kõik osapooled tunnistavad perearstisüsteemi väljakutseid. Liigume ühiselt edasi ja kõik teevad oma parima, et leida lahendusi nii lähemas kui ka pikas perspektiivis,“ rääkis Le Vallikivi.
Terviseameti juhi Merike Jürilo sõnul tehakse perearstidega tihedat koostööd, et igal inimesel Eestis oleks perearst, samuti tõhustatakse omavahelist kommunikatsiooni. „Pingutame igapäevaselt, et leida perearste Eesti erinevatesse piirkondadesse. Väga hea meelega näeksime, et perearstikutse omandanud noored arstid ka tööle tuleksid,“ lisas Jürilo.
„Oleme perearstidega viimaste kuude jooksul arutanud järgmise viie aasta üldarstiabi rahastamise tingimusi, mis hakkavad kehtima tuleva aasta 1. jaanuarist. Üha enam peame arvestama regionaalseid eripärasid ning leidma paindlikke lahendusi,“ ütles Haigekassa juht Rain Laane.
Eestis on 786 perearstinimistut, mille keskmine suurus on 1696 patsienti. Väikseim nimistu võib seaduse järgi olla üldjuhul 1200 patsiendiga ning suurim 2000 patsiendiga, abiarsti olemasolul suuremgi. Perearstide rahastamine koosneb patsientide arvust sõltuvast pearahast, fikseeritud baasrahast, perearstikeskuse iseärasustest olenevatest tasudest nagu kaugusetasu, teenusepõhistest tasudest (uuringu-, teraapia- ja tegevusfond) ning kvaliteedi lisatasust.
Perearstiabi süsteem Eestis pärineb 1998. aastast, mil jõustusid sotsiaalministri määrused esmatasandi-arstiabi korraldamise kohta. Tänavu märtsis sõlmisid ministeerium, haigekassa, terviseamet ja perearstide selts hea tahte kokkuleppe, milles võeti muu hulgas siht maksimaalselt 1600 patsiendiga nimistutele.
Kesknädal
Reformierakond ei hoolinud üldse meditsiinist. Ei eraldatud raha, kaotati ära arstiabi saamise võimalused kohapeal jne. Praegu muidugi püütakse teha kõik mis võimalik et heastada eelmiste poolt tehtud vigu, aga õigesti ei tehtudki ju midagi.Kuid ka praegu on perearstil vähe võimalusi ravimiseks. Ta ei saa isegi saata uuringutele. Enne peab ta andma saatekirja eriarstile kellel on õigus saata inimest uuringutele. Tasuta võib saada ka kuid suur järjekord on. No võib ju anda 50 või rohkem visiiditasu vestluse eest aga pärast on kõik uuringud ja ravi tasulised ja väga kallid. Öeldakse et kes kannatab see kaua elab aga siia see vanasõna ei sobi.
järgi mõtlesin, et riigiasutistes hakatakse nüüd rohkem haigeks jääma, et perearstidel oleks rohkem tööd ja raha. Aga tuleb välja, et taas NLKP KK kongressiks valmistumise kõne. Ma saaks aru, kui Tanel ütleks selgelt välja, millal, kus, kes mida teeb ja KUIDAS VASTUTAB. Aga ei, rattajurkalikku vahtu on ohutum peanaha vahelt välja ajada.
Perearstid ei oskagi ravida, ega diagnoosida.
Nüüd ei viitsi seda eriti ka eriarstid tipphaiglates – raha teeb üleolevaks. Endiste arstidepõlvkonna asemele, kellest 60% võttis oma tööd tõsiselt, ei põlanud haigeid nende sots. staatuse ja sisset. ,vanuse pärast ja kellest 30-40% oskasid rAVvida ja olid tõeliselt head arstid, hoolivad, osavõtlikud, julgustavad,sõbralikud, hoolikad.
Riigikogus istusid kõik erak. kui reforme vastu võeti ja seadusi tehti.
peaks olema nagu kõiketeadjad ning oskama määrata, mis haigus mõne nähu taga peitub. Kuid on ju selge, et eriarst teab oma valdkonda paremini. Perearst on nagu poliitik, kes oskab iga kell möla ajada, kuid ei tunne ühtki valdkonda, mille kohta ta möliseb.