Aitäh, Keskerakond! Ma ei ütle hüvasti, vaid nägemist!

Kadri Simson, Euroopa Komisjoni energeetikavoliniku kandidaat

Oktoobri algul osalesin Euroopa Parlamendi ees oma elu kõige põhjalikumal eksamil – nimelt pidin seisma parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ees kolmetunnisel kuulamisel. Selle aja jooksul said Euroopa Parlamendi vastvalitud saadikud küsida minult kui tulevaselt energeetikavolinikult kõike, mis neile selles ääretult laias valdkonnas huvi pakkus. Kuulamine oli detailiderohke ja sisukas – teemad varieerusid tuumaenergiast tuuleparkideni ning gaasiturust Eesti põlevkivini. Kuid mis kõige tähtsam – kuulamine oli ka edukas!

Peale kuulamist sain viie fraktsiooni toetusel kinnitatud uue Euroopa Komisjoni energeetikavolinikuks. Pole lihtne saada laiapinnalist toetust valdkonnas, kus Euroopa riikide suhtumine on päris erinev – mõni näeb energiajulgeolekut kohalikus põlevkivis, teised mitmekesisemas gaasitarnes, kolmandad tuumaelektrijaamades ning loomulikult on ka neid, kes soovivad kiirelt minna üle vaid taastuvatele energiaallikatele. Veelgi erinevamad on ootused poliitilistel gruppidel. Järgmisel perioodil tuleb tegutseda selle nimel, et energiahinnad oleksid mõistlikud meie inimestele ning ei vähendaks Euroopa ettevõtete konkurentsiolukorda. Aga ka selle eest, et tagatud oleks energiajulgeolek, energiavarustus ning keskkonnasõbralikkus.

Minu ettevalmistused selleks põhjalikuks aruteluks kestsid nädalaid. Mäletatavasti sai see teekond Euroopa Komisjoni volinikuameti poole tõsisema tõuke juba suvel, mil valitsus kinnitas mind ametlikuks volinikukandidaadiks. Üheks emotsionaalselt raskemaks verstapostiks sellel teel oli aga 12. septembril Riigikogu liikme mandaadist loobumine.

Antud otsusele järgnenud esmaspäeval tabasin end üllatavast olukorrast, millesse ma polnud sattunud juba viimased 12 aastat. Kõndisin tol hommikul harjumuspäraselt Toompea mäest üles teadmisega, et minu töötõend ei pruugi mind enam väravatest sisse lasta. Olen näinud ju lugematu arv kordi, kuidas külalised Riigikokku sisenevad, turvakontrolli läbivad ja ootavad seejärel fuajees inimest, kellele nad parlamenti külla tulid. Nüüd olin ise antud olukorras – ma ei olnud enam Riigikogu liige. Minu uus töökoht hakkab asuma Brüsselis. Seega on kätte jõudnud aeg, et teha vahekokkuvõte.

Esiteks, kuigi volinik ei tohi aktiivselt kaasa lüüa sisepoliitikas, jään ma edasi Keskerakonna liikmeks. Järgmisel suvel täitub mul juba 25 aastat Keskerakonnas ning usun, et kui ma Eestisse viie aasta pärast naasen, on nii mõnedki aktiivsed aastad veel ees ootamas. Tõsi, erakonna juhatusest ja Pärnu piirkonna juhtimisest pean praegu taanduma. Erakonnakaaslased valisid mind esmakordselt juhatusse juba 2000. aastal, seekord tuli aeg juhatuses teatepulk edasi anda tublile KENA presidendile Eha Võrgule.

Aeg ministri ja riigikogulasena

Olen Keskerakonna nimekirjas osalenud 14 valimisel ning alates 2007. aastast pälvinud pärnumaalaste usalduse Riigikogu saadikuna. Ma tahan arvata, et Kadri Must siis ja Kadri Simson nüüd on ikka väga sarnased inimesed. Töö Riigikogus õpetas mulle aga alandlikkust ning kasvatas oskust olla tänulik. Samas andis see ka julgust oma põhimõtete eest raudselt seista ning olla üle tagasilöökidest. Pole mõtet olla parlamendis, kui tähtis on vaid kiire kasu. Kui saaksin Marko Šorinile – kes minu asendusliikmena Riigikokku tuli – kaasa anda mõne mõtte, siis ütleksin talle, et parlamendis peab nägema pikka perspektiivi ning kannatlikult andma aega, et oma töö vilju näha. Kogenud poliitikuna ta muidugi teab ka ise seda.

Mul on olnud privileeg ja au esindada Keskerakonda ja Pärnumaa inimesi Riigikogus ja valitsustasandil pikki aastaid. Nii opositsioonis veedetud aastad kui ka ministriaeg pakkusid kogemusi ja võimalusi, millest võtan endaga palju kaasa Euroopasse.

Saan minna Euroopasse kerge südamega, sest praegu on Keskerakonnal tugev seis ja hea aeg. Tean seda, sest olen viimase 24 aasta jooksul näinud nii kõige kõrgemaid tippe kui ka sügavamaid madalhetki. 2007. aastal, mil mul õnnestus esmakordselt Riigikokku pääseda, jäi Keskerakond teadupärast opositsiooni. Järgnevad üheksa aastat ei olnud erakonnale lihtsad. Sellesse aega jäi edukaid hetki ennekõike kohalike omavalitsuste ja Euroopa valimiste kontekstis, kuid paraku ei õnnestunud erakonnal valitsuse tasemel oma põhimõtete eest seista. See muutus 2016. aasta novembris.

Antud ajast edasi on Keskerakond näidanud valitsemisküpsust, meil on Riigikogus tegus ja ühtehoidev fraktsioon ning professionaalne ministrite meeskond. Rääkimata erakonna esimehest Jüri Ratasest, kes on peaministri ametit täites saanud järjepidevalt tugevat arvamusküsitluste toetust ning hoiab ühtse meeskonnana ka kõige keerulisemaid poliitilisi isiksusi. Keskerakonna vedada on kaalukad ministeeriumid ja erakond on saanud ellu viia meie valijate pikalt oodatud ja toetatud poliitikat. Peaks ju just see ometigi ühe erakonna eesmärk olema. Olen õnnelik, et mul õnnestus kaks ja pool aastat majandus- ja taristuministrina töötada ja ellu viia vaat, et ühte Keskerakonna suurimat lubadust, milleks oli tasuta maakondlik ühistransport. Me saavutasime palju ja teeme seda edaspidigi. Paraku pean mina sellelt teekonnalt kõrvale astuma ja laskma enda kaasteelistel vankrit edasi vedada.

Väärikad uued esindajad

Mulle teeb rõõmu asjaolu, et minu järglased erinevatel ametipostidel on inimesed, kes teevad oma tööd südamega. Marko Šorin, kes saab uueks Pärnumaa hääleks Riigikogus, ei vaja kohalikele muidugi mingit tutvustamist. Endise Sindi linnapea ja Pärnu abilinnapeana tunneb ta meie maakonna sõlmküsimusi läbi ja lõhki. Marko siirdumine Riigikokku tähendas aga seda, et suvepealinn sai endale uue abilinnapea, kelleks on linnavolikogu varasem haridus- ja kultuurikomisjoni esimees Varje Tipp. Nii Marko kui ka Varje on tõestanud end erinevates ametites ning usun, et nad saavad tulevastes ülesannetes suurepäraselt hakkama. Keskerakonna valijad jäävad headesse kätesse.

Väljakutsed Euroopas

Minu tulevased väljakutsed on aga toonud mind Brüsselisse, Euroopa Liidu südamesse, kus ma asun tööle Eesti volinikuna tulevases Euroopa Komisjonis ja vastutan energeetikavaldkonna eest. Ei ole saladus, et tegemist on sfääriga, mis puudutab lähiaastatel väga tugevalt kogu Baltikumi ning seetõttu olen veendunud, et minu uued väljakutsed ei jäta külmaks ka minu toetajaid Eestis. Uues Euroopa Liidu eelarveperioodis on planeeritud iga neljas euro minema just kliimaeesmärkide saavutamiseks.

Olen Keskerakonnas kokku puutunud äärmiselt toredate inimestega. Neid, kes seda polnud, ma lihtsalt enam ei mäleta. Ja kuigi kunagi 18-aastasena erakonda tulles teatasin, et tulen siia poliitikat tegema, mitte sõpru otsima, olen tegelikult leidnud äärmiselt palju lähedasi inimesi. Ka parimaid sõpru. Sõbrad võivad kasvada eraldi, aga nad ei kasva lahku. Kinnitan teile, et tänane lahkumine Eesti sisepoliitikast ei tähenda, et ma unustaksin enda toetajaid ja kodukanti. Ma ei ütle hüvasti, vaid nägemist!