Maria Jufereva-Skuratovski, Riigikogu väliskomisjoni liige
Riigikogu väliskomisjonis arutatakse Eesti välispoliitika arengukava 2030 üle, mis paneb paika meie järgmise kümne aasta prioriteedid selles valdkonnas. Olukorras, kus mõned Euroopa liidrid väljendavad vastuolulisi signaale, näiteks Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni väljaütlemine NATO kohta, tuleb tunnistada, et Eesti välispoliitika kujundamine muutub üha suuremaks väljakutseks.
Eesti on sõnastanud välispoliitikas kolm põhilist prioriteeti, mis lähtuvad eeskätt meie enda riigi elutähtsatest huvidest. Esiteks julgeolek, head rahvusvahelised suhted ja kestlik areng. Teiseks, väliskaubandus ja kolmandaks, meie võõrsil elavad kaasmaalased. Viimase prioriteedi puhul on oluline silmas pidada, et riigi huvi ei ole säilitada ainuüksi side välismaal elavate eestlastega ja tagada neile erinevaid teenuseid, vaid pakkuda ka igakülgset tuge ja võimalusi koju naasmiseks.
Nagu iga väikse riigi puhul, mängib ka julgeoleku küsimus Eesti jaoks suurt rolli. Meie liikmelisus suurtes rahvusvahelistes organisatsioonides, nagu NATO, Euroopa Liit ja teised, kindlustavad meie riigi julgeolekut ja stabiilsust. Seda on teadvustanud iga aastaga aina rohkem ka Eesti elanikud, et suurte partneritega ühes paadis olemine on turvalisem ja ohutum. Näiteks selgus viimasest Turu-uuringute AS poolt tehtud uuringust, et Eesti kuulumist NATO-sse pooldab 75 protsenti elanikkonnast.
Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni novembri hakul välja öeldud arvamus NATO „ajusurma“ kohta tunnustatud väljaandele The Econimist raputas piltlikult öeldes kogu Euroopat. Mõistagi pole NATO-t kritiseerivad seisukohad kunagi head, sest need õõnestavad partnerite vahelist ühtsust ning annavad kahetsusväärseid signaale kogu maailmale. Vaatamata sellele juhtumile usun, et kõik liitlased teevad julgeoleku tagamiseks nüüd suuremat koostööd kui varem.
Selle väljaütlemiseni võis minu arvates viia Prantsusmaa soov võtta enda peale Euroopa liidri roll ning dikteerida, mis suunal peaks kogu Euroopa edasi liikuma. Viimasel ajal on näiteks Saksamaa jäänud rahvusvahelisel areenil varju. Suurbritannia on keskendunud Brexitile ning usun, et Prantsusmaa näeb siin oma võimalust saada Euroopa häälekandjaks. Tegemist on küll spekulatsiooniga, kuid elame-näeme.
Eesti-Venemaa suhted: kas valgus tunneli lõpus?
Eesti-Venemaa kõrgtaseme suhteid on võimalik eeskätt käsitleda Euroopa Liidu ja Venemaa suhete raamistikus ning viimastel aegadel on need olnud pingelised. Aastatel 1990-2000 lähtus Euroopa Liit Venemaaga suhete arendamisel liberaalsest „positiivse vastastiku sõltuvuse“ paradigmast. See nägi ette, et ühisprojektid energeetika, kaubanduse, rahanduse, tehnoloogia, julgeoleku ning tolli ja piiri valdkondades kindlustavad regiooni stabiilsuse ja julgeoleku. Pärast 2014. aastal aset leidnud sündmusi Ukrainas teadvustati, et nn. „vastastikune sõltuvus“ võib osutada kahjulikuks mõnedele Euroopa Liidu riikidele, eeskätt energeetikajulgeoleku valdkonnas. Samal ajal soovis Venemaa vähendada sõltuvust Euroopast ja USAst ning „positiivse vastastikuse sõltuvuse“ paradigma asemele saabus vastastikuste sanktsioonide ajastu.
Toonitan, et Eesti ja Venemaa suhted ei käi ega pea ka käima kõrgtasemel ja rahvadiplomaatia puhul käsikäes. Kõrgel välispoliitilisel tasemel väljendatakse vastuolulisi ja kriitilisi signaale ja sõnumeid, mis hoiavad suhteid jahedatena. Pean siin silmas mõnede tipp-poliitikute reaktsioone ENPA-s Venemaa hääleõiguse taastamise kohta, territoriaalsete pretensioonide kõlakaid jms. Samal ajal areneb kahe riigi vahel haridus-, kultuuri- ja turismialane koostöö hästi ja konstruktiivselt.
Samuti arendatakse munitsipaaltasemel suhteid Eesti ja Venemaa linnade ning linnaosade vahel. Alahinnata ei saa näiteks ka Keskerakonna ministrite Taavi Aasa ja Mailis Repsi kohtumisi oma kolleegidega seal toimunud majandus- ja haridusfoorumidel. E-viisa süsteemi rakendamine Venemaa poolt tõestab ka seda, et idanaaber on huvitatud Eesti turistidest ja soovib, et reisimine oleks sama lihtne ja mugav justkui nädalavahetuseks Berliini sõitmine. Selles valdkonnas näen mina küll suurt potentsiaali koostööks, et suurendada Eesti ja Venemaa piiripunktidel turistide läbilaskevõimet.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti ja Venemaa suhted on täis väljakutseid. Isegi siis, kui lähiaastatel pole oodata paranemist kõrgel poliitilisel tasandil, usun, et rahvadiplomaatia ja munitsipaalkontaktide tasemel on alati võimalik leida ühisosa.