Ando Leps, õigusteaduse doktor
Mõni aeg tagasi avaldas justiitsministeeriumi ametnik Jako Salla ajalehes Postimees artikli „Kuritegevuse marginaliseerumine“, kus tema andmetel kuritegevus Eestis aina väheneb ja nendes arvandmetes me ei tohiks kahelda, sest need pärinevad ministeeriumist. Keda siis veel uskuda? Kui näiteks 2003. aastal pandi toime 57 417 kuritegu, siis 2018. aastal vaid 27 125 kuritegu.
Eesti taasiseseisvumine koos teatud vabadusastmega tõi kaasa ka palju probleeme: majandusraskused, elanikkonna järsu varalise kihistumise ja tööpuuduse. Sellel sotsiaalsel taustal kasvas plahvatuslikult kuritegevus ning riigivõimul oli tõsiseid raskusi elanike turvalisuse tagamisega. Tõsi, alates 2003. aastast on kuritegude arv võrreldes 2018. aastaga vähenenud koguni 28 protsenti, kuid seda peamiselt varavastaste kuritegude arvel. Teadaolevalt on kuritegevus oma olemuselt eelkõige ikkagi juriidiliste seadustega vastuolus olev varavastane tegevus, kus kõige kaalukamat osa esindavad eriilmelised vargused. Kuna ca 200 euro väärtuses (20 miinimumpäevamäära ulatuses) vargus ei ole enam kuritegu vaid väärtegu, siis on ka loomulik, et kuritegevus väheneb, kuna valdava osa registreeritud kuritegudest moodustavad just vargused.
Rubriigis „Mida toob tulevik“ väidab nimetatud kriminoloog, et „enne kuritegevuse ja ratsionaalse kriminaalpoliitika lõppu jõudmist (st allakirjutanu arvates, enne kommunismi jõudmist a la Nikita Hruštšov) võib siiski teel olla mitu olulist muutust, mis kuritegevusest taas meie probleemi teevad“. Ja neid „probleeme“ tekitavaid nähtusi on vähemalt neli.
Esiteks, ei jää Eestil ilmselt tulevikus puutumata muutustest, mis kaasnevad rändega, olgu sellel mistahes põhjus.
Teiseks, pole ilmselt kellelegi enam uudis kuritegevuse ning eelkõige pettuste, identiteedivarguste ja väljaperessimiste kolimine internetti. Briti siseministeerium teatas juba mõne aasta eest, et interneti kaudu kuriteo ohvriks langenud inimeste arv ületas kannatanute arvu väljaspool internetti.
Kolmandaks on Eestis veel avamata teema seksuaalne ja muu laste väärkohtlemine mitmesuguste institutsioonides (kool, kirik, asenduskodu jne), mis paljudes riikides on tänu täiskasvanueas ohvrite väljatulemisele toonud kaasa suure avaliku tähelepanu, uurimise ja suuremad abivõimalused ohvritele.
Neljandaks, Eesti ei jää ka puutumata muutustest narkopoliitikas, kus probleemi marginaliseerimine võib lõppeda sellega, et karistuspoliitika mõju puudutab üha enamaid isiklikult ning teiselt poolt muutuvad rahvusvahelised regulatsioonid, mis suunavad riiki narkoturgu reguleerima.
Kuidas siis nii vastuoluliselt saab üks justiitsministeeriumi ametnik kirjutada, et samal ajal kuritegevus kaob (kaotatakse) ära ja samas, et kuritegevus ei kao kuhugi.
Kuritegevus kaob, ei kao
Kuid tõsielus need asjad ikka nii ei käi, nagu seda üks justiitsministeeriumi ametnik kirjutab. Lühidalt öeldes, on sellel justiitsministeeriumi ametnikul ühest küljest õigus: kuritegevus olemasolevate juriidiliste seaduste toel väheneb ja teisalt, on tema väited ebaõiged, kuna ta arvatavasti ei tunne dialektikat (seda on vaja õppida ja seda pole kerge õppida, kuna ta on nö teaduste teadus) ja sellest tulenevaid järeldusi kuritegevuse, kui sotsiaalse nähtuse tagamaadest.
Eriti keerukaks teeb kuritegevuse statistika uurimine erinevate aastate jooksul asjaolu, et paljud kuriteod on erinevatel aastatel hiljem või varem muudetud näiteks väärtegudeks. Samal ajal tuleb alati meeles pidada, et iga ajalooline epohh on eelneva ajajärgu jätk, isegi siis, kui järgnev epohh tundub olevat äärmiselt eitav eelmiste ajajärkude suhtes (näiteks kapitalistliku tootmisviisi, siis sotsialistliku tootmisviisi ja siis jälle kapitalistliku tootmisviisi võrdlus).
Tuleb ilmselt nõustuda väitega, et päris täpseid statistikaid ei olegi olemas, mis tähendab seda, et iga arv on ju ise formaliseeritud kuju mingisugusest nähtusest või protsessist, näiteks kuritegevuse puhul mingisugusest kuriteost, kuriteoliigist või kuritegevusest endast. Seepärast on õigus maailmakuulsal A. Einsteinil, kui ta väidab, et kõik on tõenäosuslik – järelikult on ka kuritegevus, kui erinevate kuritegude ja kuriteoliikide koondnäitaja, samuti tõenäosuslik. Kuid see tõenäosuslik erinevate arvude jada annab meile siiski enam-vähem jällegi tõenäosusliku üldpildi (ütleme käepärase) kuritegevuse struktuurist ja dünaamikast ning võrdluses elanikkonnaga – kuritegevuse tasemest.
Samal ajal õigusteaduses, näiteks karistusõiguses, on erinevad kuriteod ja väärteod, just tänu erinevate sanktsioonidele ja nende raskusastmetel, üksteisest eristatud. Paljudes teistes teadusharudes selline eristatus kahjuks puudub.
Kuritegevus muudab vormi
Ja nüüd kõige tähtsam. Kuritegevus on ja jääb nii kaua kuni püsib inimühiskond. Kõik jutud kuritegevuse „kaotamisest“ ja isegi vähenemisest eriti kedagi ei veena. Loomulikult nähtus, mida täna nimetatakse kuritegevuseks muudab oma vorme ja edaspidi arvatavasti isegi oma nimetust, mille tõttu riikide esindusorganid on loomulikult sunnitud muutma ka juriidilisi seadusi.
Maailmakuulus saksa filosoof Hegel on kirjutanud, et dialektika, kui tähtsaima teaduse järgi, mitte ükski nähtus või protsess ei ole iseenesest positiivne ega negatiivne. Nad mõlemad on üheaegselt nii positiivsed kui negatiivsed. On ju selgemast selgem, et kuritegu on kasulik, st lisaväärtus kurjategijale ja kahjulik kannatanule. Kahjuks paljud, ka väga nimekad teadlased, ei saa sellest aru, et kuritegu on oma olemuselt lisaväärtus kurjategijale. Samal ajal tuleb tõdeda, et ka dialektika ise on pidevalt uuenev ja täienev õpetus.
kuritegevus käib kaasas inimloomusega ning viimane on kuritegelik juba looduslikult (inimene on röövloom), siis jääb kindlalt ka kuritegevus. Meie viga selles ongi, et me muudame kuritegevuseks liigitamise aluseid. Räägitakse mingist kindlast rahaväärtusest, kuid ajaga ju see ühik väärtusetustub. Seega oleks asjakohane viia ka rahalised hinnangud kindlasse suhtesse eelarvega. Tillike näide:
Aasta 1 – eelarve 5 miljardit (ükskõik mida), karistuseksloetava alammäär 1000, seega 1/5000000 eelarvest
Aasta 2 – eelarve 10 miljardit (sama ükskõik mida), eelarve on kasvanud 2, järelikult peab ka karistuseksloetava alammäär olema 2000 ühikut. Ning see peaks käima ajaga kaasas, mitte alluma mõne ametniku suvale rahvast petta.
Kindlasti jäävad aga täpselt välja toomata paljud piiripealsed kuriteod, ka vajalike tõendite puudumise tõttu.
Hoopis mõõdetamatu on meie suhtumine nn leebetesse kuritegudesse, mida nüüd ei tahetagi karistada. Nt A varastab E tagant 10000 ühikut. Ta saadakse kätte aga pappi mitte. E saab tingimisi aga A midagi tagasi ei saa, sest E laiutab käsi, et pole ja kõik. Sellisel juhul peaks toimima põhjakorealik (see on minu oletus, ma pole sealse karistusseadustikuga üldse kursis) karistamine: E-le hüvitab valitsus varastatu aga A pannakse töölaagrisse, kus ta peab välja teenima tekitatud kahju, samuti ülalpidamise ja trahviraha, et ta üldse julges kuriteole mõelda, see läheks juba valitsuse kassasse. Nii saaks A oma papi kätte, samuti valitsus (sest ka laager allub talle), E aga saaks et vähe pole. Kõige rohkem saab ta tööd teha, millest talle endale ei kuku vönnigi.
Meil taolist hüvitiskorda pole. Ega saagi olla, sest petmine on vabaks lastud ning piirid ulatuvad miljarditesse, isegi eelarve jääb 11 miljardi piiresse. Nii saabki alati petta ehk kahju just ohver. Päti/varga/mõrvari karistus on näiline, ohvrit see ei lohuta. Ammugi veel laiba puhul.
Olen aga ette kindel, et andmetega sahkerdamine jätkub ka edaspidi täie hooga ning varsti oleme maailmas esimene kuriteovaba euroliiduvabariik. Nagu on meil ka 1-punniline keskharidus olemas. Näitajate pärast.
Ka see on kuritegevus kui reformierakondlased laimavad ausaid inimesi ja leiutavad neile süüdistusi. See mis tehti E.Savisaarelr on suurim kuritegu meie maal. see oli tapatalgu aga ta jäi õnneks ellu. Mitte igaüks poleks vastu pidanud sellisele ebaõiglasele süüdistuste koormale. isegi KAPO saadeti tema kodu rüüstama. Häbiplekk meie riigile.