Rahvarinne 30 aastat tagasi – veebruar 1990

Vabariigi aastapäeval 30 aastat tagasi valiti Eesti Kongress. Vastasseis Rahvarinde ja Eesti Kongressi vahel, mis seni oli varjatud, lahvatas lõkkele. 22 päeva hiljem valiti viimane, XII Ülemnõukogu. Valijate registreerimisel kasutasid rahvuslased ebaausaid võtteid. „Brežnevi pakikese” (bestsellerite sundmüük koos Brežnevi teostega) eeskujul küsiti kahte allkirja, valijaks registreerumiseks ja memorandumile, mis sundis tunnistama Ülemnõukogu valimiste ebaseaduslikkust. Üht allkirja ilma teiseta vastu ei võetud. Kehtiva õiguse järgi oli risti vastupidi – Ülemnõukogu oli ainuke seaduslik rahva esindus.

Õigusjärgsetele Eesti Kongressi valijatele takistati osalemist. Nii saavutasid rahvuslased sobiva ülekaalu oma tegemistele. Noorele lugejale lisan siia vikipõhise info: Eesti Kongress oli rahvaalgatuse tulemusel 24. veebruaril 1990 toimunud üleriigilistel valimistel valitud rahvaesindajatest moodustatud Eesti

Vabariigi õigusjärgsete kodanike esinduskogu. Kongressi esimene istungjärk toimus 11.–12. märtsil 1990 Estonia kontserdisaalis. Algkoosseisu kuulus 499 hääleõiguslikku liiget ja 43 Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlejate seast valitud sõnaõiguslikku liiget. Eesti Kongressi liikmed valisid enda hulgast täidesaatva organi, Eesti Komitee. Selle esimeheks valiti Tunne Kelam. Eesti Kongressi peamine eesmärk oli Eesti Vabariigi taastamine tema seadusliku kodanikkonna poolt õigusliku järjepidevuse alusel ning Eesti Kongressi osalusel täideti see eesmärk 1992. aastaks.

7. veebruaril otsustas NLKP loobuda oma poliitilist monopolist ja lubada mitmeparteilised valimised. 13. veebruaril otsustatakse rahvusvahelistel läbirääkimistel Saksamaade taasühinemine kahes etapis. 12.-14. kuupäevani toimuvad Tadžikistani pealinnas Dušanbes võimude vastased ulatuslikud rahutused, milles hukkus 26 ja vigastada sai 565 inimest. Mäsu käivitas armeenlastest pagulaste paigutamine Aserbaidžaanist Dušanbesse. Rahutused suruti maha Nõukogude Armee väeosade abil. 26. veebruaril nõustus Nõukogude Liit välja tooma kõik 73 500 sõjaväelast Tšehhoslovakkiast 1991. aasta juuliks.

Rein Ruutsoo kronoloogia:

2. veebruar – Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi initsiatiivil koguneb ENSV kõigi tasandite rahvasaadikute täiskogu (linnade täitevkomiteest külanõukogudeni). 3000 detsembris valitud saadikut koguneb Linnahallis, et kinnitada Eesti rahva tahet saavutada iseseisvus. Koosolek pöördub N Liidu Ülemnõukogu poole ettepanekuga alustada eesti rahva seaduslike esindajatega läbirääkimisi Eesti riigi iseseisvuse taastamiseks. Poliitilises plaanis oli see Arnold Rüütli katse kujundada oma „rahvakongress”. Kirde-Eesti venekeelsed saadikud lahkusid saalist.

2. veebruar – Interrinde pooldajad Tallinnast, Kohtla- Järvelt, Narvast ja Sillamäelt lõid „Nõukogude võimu ja kodanike õiguste kaitsmise komitee Eestis”, mille etteotsa valiti V. Jarovoi, L. Annus ja V. Malkovski. Vastloodud komitee tegevus oli suunatud Eesti suveräänsuse, kõikide Eesti õigusaktide vastu, mis olid dateeritud hiljem kui 16. november 1988. Komitee juhtkond teatas, et “ta võtab enda peale ülesande koordineerida seadusliku võimu juhtimist linnades ja maapiirkondades”.

2. veebruar – Eestimaa Rahvarinde ja Tautas Fronte eestvedamisel algab Riias Aserbaidžaani ja Armeenia Rahvarinnete esindajate läbirääkimine verise vägivalla lõpetamiseks ja kodurahu saavutamise tingimustest Taga-Kaukaasias.

17. veebruar – Järvakandis taasasutati Eesti Kaitseliit. Kaitseliidu algatajad kinnitavad oma lojaalsust eelkõige pagulasvalitsusele ja Eesti Kongressile. Pagulasvalitsuse sõjaministri Jüri Toomepuu – Vietnami sõja „Rohelise Bareti” veterani ettepanekul valitakse Kaitseliidu etteotsa Kalle Eller, kellele antakse juulis eksiilvalitsuse poolt koloneli auaste. Astutud on ohtlik samm Eesti lõhestamise suunas. Kalle Eller saab hiljem tuntuks nn Jäägrikriisi algatajana, mis viib Eesti kodusõja kokkupõrke kursile.

19. veebruar – ENSV Ülemnõukogu Presiidium rehabiliteeris umbes 60 000 nõukogude võimu poolt represseeritud isikut.

23. veebruar – ENSV Ülemnõukogu lahkuv koosseis võtab oma viimasel istungil vastu otsuse „Ettevalmistustest Eesti riiklikuks iseseisvumiseks”.

23. veebruar – ENSV Ülemnõukogu tühistas Eesti NSV konstitutsiooni 6. paragrahvi kommunistlik partei juhtiva rolli kohta. Samas algas massiline EKP-st lahkumine, 110 000 liikmest oli kevadeks alles jäänud 25 000 kommunisti, kellest enamus olid mitte-eestlased, 20 000 olid „ööparteilased” (öösel toimunud asutamiskongressi tõttu). Eestlasi oli neist umbes 4000.

24. veebruar – 1. märts. Eesti Kongressi valimised. Sellest kogust sai esimene täievoliline Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu pärast Eesti okupeerimist. Eesti Kongress näitas Eesti väljakujuneva parlamentaarse korra radikaalsemat külge: tõhusalt tegevad olid kauaaegsed režiimi oponendid nagu Enn Tarto, Tunne Kelam ja Jüri Adams.

24. veebruar – valiti Leedu NSV Ülemnõukogu, kus iseseisvuse toetajad saavutasid ülekaaluka võidu. Sąjūdise edu Leedu kommunistide ees oli ootamatult suur. Kui enne valimisi olid Sąjūdise liidrid pooldanud samm-sammult iseseisvusele liikumist, siis edu valimistel motiveeris neid otsustavamalt tegutsema.

Olav Anton