Inimese eluteel mängivad sageli rolli üks või kaks päeva, mis talle, tema kaasaegsetele ja vahel ka tulevastele põlvedele tähenduslikuks saavad. Kui on tegemist ühiskonnaelus olulist rolli etendanud inimesega, omandavad sellised päevad ajaloolise mõõtme. 31. mail 70. sünnipäevani jõudvale kauaaegsele tipp-poliitikule Edgar Savisaarele oli selliseks päevaks ka 15 mai 1990, mil Toompeal toimus Eestit Nõukogude Liidu külge tagasi siduda sooviva Interrinde organiseeritud riigipöördekatse.
30 aastat tagasi, teisipäeval 15. mail teoks saanud Interliikumise rünnaku kulminatsiooni ajal, kui iseseisva Eesti vaenlased Toompea lossi tungisid, ütles toonane valitsusjuht Edgar Savisaar Eesti raadio kaudu Toompea lossist rahva poole pöördudes: „Ülemnõukogu ja Eesti Vabariigi valitsus kutsuvad rahvast valitsushoone kaitsele Toompeale. Interliikumise ja Töökollektiivide Ühendnõukogu on lossi sisse piiranud ja seda rünnatakse. Kordan Toompead rünnatakse. Toimub riigipööre, riigipöörde katse Tallinnas ja paralleelselt Riias seaduslikult valitud võimu kukutamiseks.“ Teksti korrati raadios mitu korda. Selle mõjul hakkas Toompeale tulema massiliselt Eesti iseseisvuse meelseid inimesi, mille tulemusena Interliikumise toetajad sunniti lahkuma ja tee Eesti taasiseseisvumisele jätkus.
Võimalik, et tulemus olnuks sama, kui sarnase üleskutsega esinenuks Eesti Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel või Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis. Kindlasti tuleb aga arvestada Edgar Savisaare tolle aja märkimisväärselt suure populaarsusega, mis sai alguse Rahvarinde loomisest 1988 ja süvenes Balti Keti korraldamisega 1989. aastal.
Mati Talviku dokumentaaltriloogias „Võitlus Sinimustvalge eest“ avaldab Arnold Rüütel arvamust, et rahvas uskus Edgar Savisaart. Tunnustavalt on lausunud ka 1990. aastal välisministri ametis olnud Lennart Meri. „Edasi ilmutas Savisaar aga suurt poliitilist vaistu (Andreas Oplatka, „Lennart Meri. Eestile elatud elu“.
Sama dokumentaalfilmis sõna saanud Edgar Savisaar selgitab, et Toompeal korraldatu niiditõmbajaks oli Moskva keskvõim, kes taotles Eesti parlamendi ja valitsuse tegevuse pärssimise korral ka eesmärki sundida Eesti riigivõimu esindajad pöörduma Moskva poole, mis näidanuks, et ise ei saada hakkama.
Esmaspäeval 14. mail võttis N Liidu president Mihhail Gorbatšov vastu seaduse, millega tunnistas kehtetuks Eesti NSV Ülemnõukogu otsuse Eesti riiklikust staatusest ja sümboolikaseaduse.
Otsus rahva poole pöörduda tekkis peaminister Savisaarel järjest pingelisemaks muutunud sündmuste tõttu. Hommikul alustas ta tavalist tööpäeva valitsusjuhina ja kohtus Eesti kõrgkoolide rektorititega arutamaks kõrghariduse hetkeseisu ja tulevikku. Kui olukord äärmuslikud pinged võttis katkestas ta mõttevahetuse kõrgkoolijuhtidega ja saabus Toompea lossi. Mõistagi kaasnes üleskutsega „Toompead rünnatakse“ ka risk kehaliste ja ka relvastatud kokkupõrgete tekkimiseks Eesti iseseisvuse pooldajate ja selle vastaste vahel. Iseäranis ohtlik olukord tekkis siis, kui lossi katusele roninud ja seal punalipu heisanud interrinde meest Eesti korrakaitsjad ka takistasid kasutades selleks ka kumminuia. Võib arvata, mis kaasnenuks, kui see mees katuselt alla kukkunuks. Savisaar oli ka isiklikult valmis kõige nn personaalseks enesekaitseks. Ta palus siseminister Olev Laanjärvel näidata kuidas lasta revolvrist, mis oli tema kui peaministri šeifis.
Poliitika lavastaja
Raamatus „Peaminister“ kirjutab Edgar Savisaar erinevate võimuinstantside koostööst. „Pidasin mitmel korral telefoni teel nõu Arnold Rüütliga, kes oli Kardiorus. On küsitud, miks Ülemnõukogu esimees sel ajal Toompeal polnud ja teada on isegi kahtlustatud soovis sündmustest kõrvale hoida. Pean ütlema, et Rüütel jäi Kardiorgu minu tungival palvel. Ärgem unustagem, et tegu oli kõrgeima ametisikuga ja äsja sündinud riigivõimu sümbolina. Seadsime valmis spetsiaalse salga, kes pidi Kardioru lossi kaitsmise enda peale võtma, kui seda oleks püütud rünnata.“
Mammuteoses „Peaminister“ jutustab Savisaar ka oma toonasest abikaasast. Ta kirjutab, et helistas koju Liis Savisaarele ja rääkis, mis Toompeal õieti toimub. Liis leidis, et ka tema koht on Toompeal ja saabus lossiplatsile. Edgari sõbrad aitasid Liisul minna ema juurde Pelgulinna, sest seal oli ohutum kui valitsusjuhi elukohas Lasnamäel.
15. mai õhtul kuulutas Edgar Savisaar Toompea lossist välja ka Kodukaitse loomise, et moodustuks püsiv üksus Eesti riigivõimu struktuuride kaitsmiseks. Kodukaitse juhiks sai Rahvarinde turvateenistuse juht Andrus Öövel. Intrite mässukatse ajal kutsus ta Toompeale Rahvarinde turvamehi Edgar Savisaare abi Vilja Laanaru kabinetist.
On öeldud, et Eesti rahvas jaguneb Savisaare tulisteks pooldajateks ja vastasteks. Paneb mõtlema, kust pärineb Savisaare karisma, mis rahvamassidele tugevasti kui mitte hüpnotiseerivalt mõjub. Küllap on asi tema tugevas tahtes, heas ajaloo tundmises vastava hariduse tõttu, kõrvale ei saa aga jätta teatrikunsti aluste tundmist, mis samuti poliitikule kasuks tulevad. Otsustas ju Savisaar Tartu Riiklikus Ülikoolis ajalugu õppides astuda ka Konservatooriumi lavakunsti kateedrisse – Panso kooli. Ja sai sinna ka sisse, kuigi õppima ei asunud. Ise on Edgar Savisaar arvanud, et paremini saanuks ta hakkama lavastamisega.
Oma liidritee algul Eesti Õpilasmalevas lavastas Savisaar näidendid Talvepalee vallutamine ja Jeesus Kristus – Superstaar. Eesti poliitikaelu superstaar on Edgar Savisaar olnud ka vaieldamatult ise.
Jaan Lukas