Suvi toob kergendust

Nikolai Põdramägi, doktor

Esialgu suhteliselt süütuna tundunud igakevadine nohu ja köha käitusid seekord väga kurjalt, võttes laustaudi ehk pandeemia mõõtmed. On neid, kes siiani arvavad, et tegemist oli hüsteeria ja paanika tekitamisega. Otsustage ise.

Maailmas on juba üle seitsme miljoni Covid-19 ehk koroonaviirusesse nakatunu, üle 400 000 surnu, ligi 4,5 miljardil inimesel ehk 60% maailma elanikest on piirangud. Võib ka nii mõelda, et meditsiinilises mõttes polegi koroona midagi eriliselt koledat. Enamus surnuidki kõrges vanuses ja kindlasti tõsiste kaasuvate haigustega. Rasked südame- ja veresoontehaigused, vähk ja teised haigused on kordades eluohtlikumad. Enamusele piisab koroonast pääsemiseks maski kandmisest, käte pesemisest ja distantsi hoidmisest. Vaid 10 % nakatunutest vajab haiglaravi ja neistki vaid vähene osa aparaadihingamist. Suure tagasilöögi on juba saanud majandus, kultuur, sport, turism, hotellid, söömiskohad, transport jne.

Tulevad uued võitjad ja kui on võitjad, siis on ka kaotajaid ning neid on alati rohkem. Paljud inimesed arvavad, et mingit raputust oli oodata. Isegi ehk oli vaja? Kas liiga heaks ja üle võlli oli elu juba läinud? Kas oli ikka õige paarkümmend aastat tagasi kutsuda inimesi Tallinnasse elama või peaks saama  elada ka Ruusmäel või Saatse saapas? Kas minna öödiskole või on mõnus käia ka külapeol ja eesti rahvakultuuri nautida ja arendada? Või jäämegi teisi kultuure sisse ostma? Küsimusi ja mõtlemisainet oi kui palju! Igatahes liberalism ja globaliseerumine on pannud sügavalt mõtlema. Kas peamegi jääma endiselt arvestama Hiina toodetega või peaks ise ka midagi tootma hakkama?

Mäletan neid aegu, kui kõrgelt hinnati Hiina patareilampe või termoseid. Aga palju on nüüd kõrgekvaliteetseid kaupu, mis tulevad Hiinast? Isegi mõned NSV Liidu kaubad olid paremad. Neid andis vähemalt remontida ja siis veel pikalt kasutada. See lõputu tormamine tuleks maha rahustada! Kas on see ikka nii suur võit kui sõita Tartust rongiga Tallinnasse  kahe tunni asemel ühe tunni ja neljakümne viie minutiga? Kiiruse lisamine toob ju juurde ohtusid ja kulutusi. Lihtsamaid ja paremaid aja kokkuhoidmise võimalusi on küllaga.

Häirivalt palju eksiarvamusi on meile jagatud selle kolme kuu jooksul. Küll räägiti, et viirus meieni ei jõua. Ei selgitatud, et tegemist on respiratoorse nakkuse, piisknakkusega. Seega on kõigepealt vaja hoida distantsi ja kanda maski. Düsenteeria on mustade käte haigus, aga COVID-19 või rahvakeeli koroona, on ikka eelkõige piisknakkus, mis levib õhu kaudu. See muidugi ei tähenda seda, et justkui käsi pesema ei peakski. Loomulikult tuleb väga hoolikalt käsi pesta. Eelnevalt olen ajakirjanduses juba öelnud, et koroona ajal oleks mõistlik sõrmused hoiukarpi panna, sest sõrmuseid täis sõrmi päris puhtaks saada on raske. Igatahes kirurgid operatsioonil sõrmuseid ei kanna.

Koroonahaiged haiglasse

Terviseamet ütles, et maski kandmine ei ole tõenduspõhine. Kas tõesti olen mina ja mu kolleegid kandnud operatsioonil maski ainult sellepärast, et patsiendid meid hiljem tänaval ära ei tunneks? Piisknakkuse eest kaitseb eelkõige mask. Neile, kes ei usu maski vajadusse, tahan öelda – kas te soovite, et tulevikus opereeriks kirurg teid ilma maskita? Vigu ikka tehakse, aga nii elementaarsetes asjades eksimine on kurjast. See näitab vähest pädevust ja kompetentsi. Valitsuse tegevus kriisi ajal on olnud hästi läbi mõeldud ja usaldusväärne. Seda aga ei saa öelda Terviseameti kohta. Pole midagi imestada, kui paljudel ametnikel puudub erialane haridus, siis ei maksagi õigeid otsuseid oodata. Väga väärt leid oli määrata doktor Arkadi Popov hädaolukorra meditsiini juhiks. Kohe oli tunda adekvaatset tegutsemist.

Meil puudub siiski täpne statistika: kui palju on nakatunuid ja kui palju neist on haigestunuid. Kindlasti on nakatunuid kordades rohkem. Testimistulemused ei ole alati tõesed, on viirusnakkuse varjamisi või siis ülediagnoosimisi. Piisas, kui helistasid perearstile, lugesid ette koroona sümptoomid ja saidki töövõimetuslehe. Võta kinni, kuidas tegelikult oli! Paljud ju kas kodutööl või koduõppes. Eks vigadest õpitakse, aga targem oleks õppida teiste vigadest. Kas ülinakkava ja raskete tagajärgedega kulgeva koroonahaige kodus ravimine on ikka õige või peaks nad eraldi nakkushaiglasse jälgimisele, ravile panema? Igatahes oleks kindlam ja vähem kulukas. Siis ei peaks teised haiglad töötama alakoormusega ega oleks ohtu viirusest nakatada ei personali ega patsiente. Tavainimestele oleks piirangud olnud leebemad. Elementaarne nõue – nakkushaige ei tohi kokku puutuda teiste haigetega! Nakkushaigetele olgu Eestis eraldi haiglad.

18. mail lõppes eriolukord ja kehtima jäi hädaolukord teatud piirangutega. Piiranguid on lausa poolteise ajalehe lehekülje jagu. Ärme käitume nagu vallatud vasikad, kes on kevadel karjamaale lahti lastud! Tahaks väga loota, et Eesti inimene on arukas ja mõistlik ning peab reeglitest kinni.