Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni aseesimees Andrei Korobeinik on seisukohal, et lemmikloomad ei ole Eestis seadusandlikult piisavalt hästi kaitstud ja sellest tulenevalt on tal kavas algatada sügisistungjärgul asjakohaseid seadusemuudatusi. “Koos lemmikloomade arvu kasvuga on paraku suurenenud ka piinamiste ja väärkohtlemiste hulk. Sellega ei saa leppida,” ütleb Andrei Korobeinik.
Suvel erinevate organisatsioonide ja huvitatud isikute poolt ettepanekuid kogunud Andrei Korobeinik tahab hea seista selle eest, et väärteo korral pikeneks loomapidamisõiguse äravõtmine kuni viie aastani ja kuriteo korral kuni 15 aastani. “Samuti tuleb võimaldada loomapidamisõiguse äravõtmise rakendamine põhikaristusena väärteo eest ja kehtestada looma julma kohtlemise eest maksimaalseks karistuseks kaks aastat vangistust. Inimestele peab saatma selge signaali, et loomi tuleb kohelda heaperemehelikult ning hoolimatu ja pahatahtliku tegutsemise korral on ette nähtud karmid karistused. Loomad ei ole mängukannid!” lausub Andrei Korobeinik.
Praegu korraldab kasside ja koerte kiipimist kohalik omavalitsus, kuid Andrei Korobeiniku sõnul on ülevaate tõhustamiseks vajalik kehtestada kiipimise kohustus seadusega ning luua üleriigiline lemmikloomade register. “Täna on lemmikloomaregistri pidamine kohaliku omavalitsuse kohustus. Olemas on kaks üleriigilist vabatahtlikku registrit, kuid seal on parimal juhul registreeritud kümnendik lemmikloomadest. Looma kuuluvuse kindlakstegemine aitab hulkuma läinud looma kiiremini omaniku juurde tagasi tuua,” märgib Andrei Korobeinik.
Ta lisab, et ühtsete standardite jaoks tuleks luua üleriigiline koerte ja kasside pidamise eeskiri ning vabastada sellest kohustusest kohalikud omavalitsused – mõned neist peavad tänaseni lemmikloomaregistrit Exceli tabelis või pabervihikus. Lisaks teeb Andrei Korobeinik ettepaneku keelata koerte püsivalt ketis pidamine, lemmikloomade püsivalt rõdudel ja verandadel pidamine ning koerte ja kasside püsivalt puuris pidamine.
on inimese vastu kaitsetud olnud kogu aeg. Osa on juba looduse poolt määratud inimestele söödaks, need on n-ö koduloomad. Sigu, kanu, lehmi jt kasvatataksegi ainult selle eesmärgiga, et neid pärast toiduks mõrvata. Küsimus tekib siis selles, kuidas nad oma elukese kuni taparelvani veedavad. Et kanad, karusloomad peavad kogu elu päästva mõrvani veetma kitsastes tingimustes, on ammu teada aga kedagi ei koti. Sest see on inimesele kasulik ega häiri tema enda elu. Tekkis julmus loomade vastu linnastumise tulemusel ja loomade tööstuslikul kasvatamisel. Vanasti Andrese ja Pearu ajal oolid kanad samuti söödaks mõeldud, kuid nad said ise vabalt looduses karjas ringi jalutada ja end vabalt tunda. Tapeti neid samuti ennekõike vaid pühadeks või valitseva taimtoidu vahelduseks.
Tööstuslik loomakasvatus enam loomast ei hoolinud. Elamistingimusi ahendati niivõrd, et loomad oleks vähemalt elus ega kooleks enne massimõrva ära. Kuigi ka siis oli võimalik koolnu ullikestele maha ärida.
Kui linnud ja neljajalgsed tegid veel hädahäält, siis kalad suutsid/suudavad lämbudes vaid kehaga surmavintselda. Hädakisa ju kalur ega kalamees ei kuule. Nt traalis on kõik kalad nii kokku surutud, et nad lämbuvad ja väljatõmmatud traalis on 99% neist surnuks pressitud. Võrgupüügis aga korjatakse kinnijäänud kalad välja ja lüüakse peaga vastu kõva eset surnuks või lastakse loomulikult lämbuda.
Niipalju tööstusloomadest. Kuidas nende elupiinu leevendada?
Kõigepealt peab ka tööstusloomadel olema oma elamise ala. Olen näinud lihaveiseid, keda ei lasta sulust väljagi, rääkimata roheluse nautimisest ja rohusöömisest. Lähedalasuv laut müüs 90ndatel kasuahnuses maa kohalikule rikkurile ära, nüüd loomi kasvatades oleks vaja loomad rohelusse lasta, kuid maad enam pole. Rikkur laseb maa sööti ja nõuab liiga suurt hinda, mis käib loomakasvatajale üle pangakaardi. Nii ei kasuta ahnur oma maad ise ega lase oma maad kasutada ka teistel. Ükski seadus teda selle eest aga ei karista. Kuigi võiks, kui oleks säte, et maa lepingulise sihipärase mittekasutamise eest peab ta tasuma trahvi ümbruskonna viljakuse alusel. Siis hakkaks ahnur kohe mõtlema, et see on talle kahjulik ning ta kas laseb midagi oma maaga teha teistel või kasutab ise või loobub oma kasutuslepingust. Räägin just maakasutusest, sest inimene pole maad loonud ega saa seda ka loogiliselt omada. Laudaveised aga ootavad palavas ja kärbeste rünnakuid tõrjudes seda helget aega, mil nad viiakse tapamajja, et pärast jõuda lärmajate suhu kas lahja vorstina, eurostatud singina või vardasseaetuna mõne bande grillipeol. Ning keegi ei tuleta seda looma enam kunagi meelde, ring aga jätkub.
Siit oleks arukas ka nõue, et mis tahes tööstuslik koduloom saaks vabalt ringi liikuda ja soojal ajal ka looduses viibida, loomulikult piisava pinnaga alal.
Kaukaasias näiteks liiguvad veised, lambad ja kitsed vabalt looduses ringi. Päevitavad maantee ääres või isegi keset teed, autovoore kahte lehte lüües. Ning kõik on rahul. Meil on aga ahnus muutnud kõik omandiks ning iga sellele alale astunu on vaenlane nr 1. Isegi mitte sm Puutin! Mäletame ka Tõest ja õigusest, kuidas Andres ja Pearu maatükkide pärast kohtus ja kividega jagelesid.
Praegu puudub täielikult tööstusloomade kaitse. On hädine udune loomakaitse seadus, mis sisuliselt ei toimi ei korralduse ega karistuste poolest. Samuti ei viitsi nn loomakaitsjad päevast päeva oma piirkonnas ringigi sõita, et puudusi avastada ja üldse loomade arvul silma peal hoida. Palju mugavam on vedeleda kabinetis ja siis vahelduseks kellegi appikuts epeale välja sõita. Maakohtades on aga tutvussidemed loodud ning nn kaitsjad tegutsevad valdavalt juhtumite kinnimätsimisega. Nende üle aga enam kontrolli pole. Silmakirjaks lastakse avalikkuse ette ka vähemmeeldiv tegelane, kes pole oma lammaste, veiste või hobuste hoolt kandnud (Kägu/Ojuland, Sutter). Karusloomadel on omad kaitsjad, kuid just konservandid nende omanikke kaitsevad, sest ka sealt tuleb puru oma valimiskaukasse. Igatahes selline mulje jääb. Põhjendatakse seda piinamist lapseliku vabandusega, et aga teised teevad ju ka.
See oli nn tööstusloomade kohta. Lemmikloomadest teen juttu hiljem.
ka pisut nn lemmikloomadest. meil neid tavaliselt toidulauale ei tooda, las elavad ja surevad ning toovad meile rõõmu, saab nendega ka eputada parasjagu. Kui ära tüütavad, siis kas surmasüst või kuskile metsavahele kinni siduda, ehk sureb raibe nälga!
Igasugustest julmustest võiks pikalt rääkida (kassipoegade ja kutsikate ülespoomine, lõkkesse, ahju või kuumale punavale pliidile viskamine, kitsasse puuri sulgemine, tükkideks raiumine, kettipanemine jmt), kuid parem räägin lahenditest, kuidas seda vähimani kahandada.
.
Kindlasti tuleb lemmikloomad RIIGISTADA! Sellest loomakaitse peabki alguse saama. Kes mingit lemmiklooma tahab, sõlmib valitsusele alluva loomaametiga (see peab hõlmama KÕIKI loomi, linde, kalu) lepingu looma eest hooldamiseks. Loom kui elusolend ei saa olla teis eelusolendi omand. Nii kaob ka mõiste loomaOMANIK, lubatav on ainult loomaHOOLDAJA. Kui loom antakse hooldada, peavad ametnikud (kindlasti mitu ja eri kohast, et ei tekiks korruptsiooni) veenduma pakutavate elamistingimuste kõlblikkuses, kes ja kuidas hooldab, kui vana on, milline on hooldaja enda liikumisvõime ja tervis, et loom ei jääks omapäi nälga. Samuti peab loomahooldaja lubama loomakaitsel ja/või politseil mis tahes ülevaloleku ajal (nt 7…23) ilma mingite tingimusteta looma elukohta, et pisteliselt etteteamiseta veenduda loomahooldamise lepinguvastavuses.
Looma LOOMULIKU surma või õnnetuse korral tuleb kohe loomakaitset teavitada, et see veenduks hooldaja mitteosaluses looma surmas/hukus. Vastasel korral järgneks ränk trahv (nt 10000€, see peab juba ette tagatiseks olema!) ning 10-aastane loomahoolduskeeld, edaspidi 10+10-aastane jne. Nii saaks me lahti ka loomavaenulikust inimrämpsust, keda pole varem õnnestunud välja selgitada. Samuti järgneks ränk karistus juhul, kui hooldaja põhjustas looma surma kaudselt, nt lasi linnas vabalt jooksma, kus jäi auto alla.
Loomahooldus erineb linnas ja maal. Linnas ei tohi lubada mittetoaloomi, nt suuri koeri ja kasse. Viimased on loomult isepäised ega allu inimese hüüdudele. Suured koerad aga võivad olla ohtlikud teistele ega tunne ka ennast kitsastes oludes hästi. Erikeelud peavad olema ka muude loomade kohta, keda peetakse kodudes – maod, kilponnad, linnud (papagoid, kanaarikad), akvaariumikalad.
Toakoerad tohivad linnas liikuda koos hooldajaga ainult rihmastatult, vabalt võivad nad joosta ringi ainult selleks ettenähtud aladel või vabas looduses. Kuna kass pole ketiloom, ei tohi teda linnas üldse pidada. Kuigi suure osa ajast ta lihtsalt magab kus iganes.
Maakohtades tuleb keelata penide kettipanek. me ei kujuta ettegi, mida peab tundma peni, kes saab aastaid liikuda ainult nt 5m ulatuses ümber oma külma kuudi. Minugi maakodu ümbruses on palju ketipenisid surnud keskealistena külmast tingitud haiguste tõttu. Juba ketistamikeelu kehtestamine sunnib inimest valima endale ka sobiv penitõug. Pole enam see aeg, kus peni pidi kaitsma kodu teiste inimeste vastu ning ta pidi olema võimalikult suur ja tige. Omaette eeskirja kirjutab ette penide jooksuaeg, just maakohas. Igatahes tuleb seda lubada, see on aga ajutine. Ning nälg ajab ka kiimapeni ikkagi koju toitu saama.
Ning üldnõue: hooldamiseks antavad emased lemmikloomad tuleb suguvõimetustada! Kõige eest peab vastutama valitsus. Raha loomaameti ja hooldusele antavate loomade ülalpidamiseks saab just karmist lepingumaksust ja trahvidest, sest inimene on alati valmis iga eeskirja rikkuma ning juhtumeid tuleb hulgi, järelikult ka trahve.
Ja veel üks põhinõue: ei mingeid loomavabrikuid ega eritõugude eraviisilist arendamist! Tuleb loobuda eputamisest, et näidata milliseid monstrumeid on loomadest võimalik kujundada. Kõik peab aga alluma valitsusele!
Lõpuks peaks olema ka selge, et kaovad tänased loomaostlad. Ei saa nt osta mõne auro eest kilpkonna ja siis temaga teha mis piss pähe toob.
Kui saaks loomad kindla järelvalve alla, siis väheneks nii nende arv kui ka nende piinamine, sest võimalus ise muutub ülimalt harvaks. Iga seaduse mittejärgimine tooks kaasa ränga trahvi koos igasuguse muu riikliku nöökimisega. Kuid toimuks see kaitsetute loomade kaitseks.
Ära tegele pseudoprobleemidega . Aga ,et meil on 300000 allpool vaesuspiiri elavat inimest ja eriarsti juurde osades eesti piirkondades pole võimalik saada see teema pole loomulikult aktuaalne.
saa sajakesi kogu aeg ühtainust ülesannet lahendada, mis saab siis ülejäänud 999-st? Parem tee ise ettepanek, kuidas need vaesuspiiri alused pinnale tõuseks ja ropult rikkaks saaks. Ja tõesta samuti oma ettepanekut. Nt et meie majanduslik tase on samakõrgel kui Saksamaal, mille järgi see vaesuspiir on suuresti ka arvutatud ning meil nii palju vaeseid on vorbitud. Kui hakata aga inimeste järgi vaatama, miks keegi vaene on, siis kõigepealt tuleb selgeks teha, mida selle vaesuse all mõelda. Võib ju 200€ sissetulekuga inimene olla eluga vägagi rahul, kuid 2000€-ga viriseb alati. Seega pole rahahulk üldse määrav alus, millega meid praegu petetakse ja paljud on ka õnge läinud. Muud möla polegi kui kolmandik vaeseid jne. Vaata maakoolide ümbrust – parklad on uhkeid autosid täis, kõik ei mahu äragi. Aga kõik nutavad, et vähe SAAB. Mis oli aga 60ndatel, kui vast ainult direl oli mingi vana loks ja kõik käisid koolis jala ja rikkam jalgrattaga. Toiduained olid suhteliselt kallimad, samuti elekter, kuid ikka jätkus ja keegi ei inisenud ega oodanud armuande, vaid käidi tööl. Nüüd on 50000 töötajäänut silmust otsimas, sest mitte mingil juhul nad lihttööd teha ei taha, külla aga kisavad valitsuse poole, et neile raha külvataks, et nad töötama ei peaks!
Õige märkus on sul vast eriarsti asjus. Ise olen terve ega vaja arstide teeneid, kuid mäletan, et ENSV-s sai mingit tõendit taga ajades tõesti ruttu arsti juurde, vaid 2…3 oli ees ootamas. Nüüd olen kuulnud kuudepikkusest ootamisajast. Kuid miks? Kui võrrelda meil arstidesse suhtumisest ja võrrelda seda läänearstidega, siis seal neid hinnatakse, meil aga mitte. Ning kuhu läheb noor ja ahne arst? Loomulikult meilt ära. Ja kui veel mingi nahk hakkab oma polikliinikus või haiglas kedagi õõnestama, siis ka too keegi lehvitab varsti tiibu. Kuid viga on meie töökorralduses. Kuna enamik õpivad arstiks rahva kulul, siis peaks nad ka rahva raha tagasi teenima ning tõesti aastat 5 sundkorras Eestis töötama. Nüüd nad lendavad ära ja nende rahastajatele jäävad tühjad pihud. Aga kes meil teeb seadusi? Õigus, riigikogu! Kes on seal praegu ninameesteks? Jurka, Martin ja Helir. Kas nad on midagi seadusandlikult ümber korraldanud? Mitte sittagi! Ainult lärm mingite pedede ümber ja see ongi kõik.
inimeste elukorraldust jälgides näeksid ise, kuidas paljud need vaesed lärmajad joovad ja suitsetavad ning neil peab tingimata olema ka auto, millega 200m kaugusele poodi sõita, et teiste ees eputada. Kes sellise ebamajanduslikkuse eest vastutab? Jänes, kilpkonn või siil, kellega meie järglased jalkat taovad?
Ahnus ,ahnus ja ainult ahnus on see . Ja arvamus,et inimene ongi looduse kroon,kes ei peagi loomadest hoolima.
Ja ahnusest ületootmine. Vaadake lõvisid, nad ei tapa rohkem loomi,kui ainult nälja kustutamiseks.
Ja kui palju ületootmise tõttu (ja seda ahnuse pärast) toitu hiljem ära visatakse. Inimesed, eelkõige parteide liikmed, tulgem ometi mõistusele.
usu, et midagi muudetakse. Moonutatakse paari sätet, tehakse kõva lärmi, palju on loomadele head tehtud, hääletatakse poolt ja minnakse laiali. Linnuke kastis ja rohkem kedagi ei huvita.
VÄGA TUBLI KOROBEINIK !!!
OLEN SINU POOLT !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
ÄRA ULU!
LOOMADE KAITSMINE IDIOOTIDE JA PSÜHHOPAAT-SADISTIDE EEST EI TAKISTA VAESTE EEST SEISMIST JA MEDITS: JÄRJEKORDADE KAHANDAMIST.
ÜKS WEI SEGA TEIST,
SIND SIIN LUGEDES EI OLE KÜLL MINGIT TAHTMIST SU VAESUST KAHANDADA VÕI SIND ÜLDSE ARSTILE LUBADA.
Ära VALETA OTSE NÄKKU!
NÕUKAAAL OLI TOIT ODAVAM PALJU, SAMUTI ELEKTER: SÕIME 3 KÄIGULISI LÕUNAID IGA PÄEV KUI KEEGI TEHA VIITSIS: ISE LÕUNATASIN RESTOS KUI TUJU TULI.
ELEKTER JA KOMMUNAALID OLID MARGINAALSED. TElEFON HOOPIS TASUTA – KELLEL SEE UIDUGI OLI…
TELEF. PUTKAST HELISTAMINE OLI 2 kopikat.
valeta! ENSV-s oli elektri kvt 4 kopikat. Praeguse keskmise palgaga võrreldes suhtega 1:7 (peagi tuleks kasutada juba suhet 1:8) oleks kvt täna 28 senti. Ometi oli see minul mõne kuu eest (hiljem pole vaadanud) 12,6 senti, seega on täna kvt hind kunagisest 2,22× (ümardades 2×) odavam. Kirikutel oli hind 6 kopikat.
Võtan näiteks toidu. Doktori vorst maksis 2,20 rbl/kg. Seega peaks ta täna maksma 15,40€ kilo! Maksab keskmiselt 3× vähem. Kuid tõsi on ka see, et toonane doktor oli lihast, tänane koosneb solgist, Kaarli doktoris oli mõne aasta eest ainult 6% liha! Kuid ka ehe doktor peaks täna olema kunagist koostist järgides küll kallim, ent ikkagi 2× odavam.
Saiapulk oli 12…16 kopikat, täna seega peaks olema 84…102 senti. On aga poole ehk taas 2× odavam.
Maguspiima purk maksis siis 55kop. Täna hind küll kõigub, kuid keskmiselt 1,5€ (on ka alla 1€ alet olnud). jagan nüüd 3,85/1,5 = 2,56× on täna odavam.
Telefoniga putkast helistamine oli küll 2kop, kuid seda vist 3 minuti eest. Suhteliselt peaks selle hind olema täna 14s 3 minuti eest ehk 4,67s/minut. Kui keskmiselt päevas lobiseda pool tundi (mina küll palju vähem, kuid on ka tunde lobisejaid), siis teeb see 1,40€ päevas ehk 42€ kuus. Aga aplju on täna püsihinnad? Mitu korda vähem.
Üldse ei räägi ma kaugekõnedest, mis kunagi oli 15kop/3min ehk täna 35s minut. On aga palju odavam.
Muidugi on ka vastupidiseid näiteid. Jätan üürihinnad kõrvale, need on täna selgelt kallimad. Kuid ka linnas inimvedu on palju kallim. Kunagine buss 5kop oleks täna 35s, kuid on vist üle euor, pole kaua ise sõitnud. Ei arvesta siin, et paljudes kohtades on see abamajanduslikult “tasuta”. Samuti pole teada omahind, sest see on salastatud, et rahvas kõri kallale ei tormaks.
Huvitav, mispärast siis raha polnud kunagi probleem, toit ammugi mitte???
Koduse telef.mängiti malet! Putkatelef. polnud 3 min.(see tuli palju hiljem) vaid rääkisid kuni tahtsid või keegi su putkast välja kloppis.
Nüüd on 2 nädalat enne pensioni näpud nii põhjas, et 11 euri ongi ja veidi tangu + pool kapsast.
SA pole sel ajal elanud. Palk ja pension jäid inimestele pea tervikuna kätte, sest kommunaalid ja küte võtavad
30-50%.
Restoskäiminbe ei tule kõne allagi, kohvik ehk kord kuus…Raamatuid ja plaate enam ei osta. Siis oli igal palga ja avansipäeval raamatuid ja plaate süli täis.Mu raamatukogu oli 1500 tk,mis polnud tollal suurematele lugejatele üldse minbgi suurus.
Kingitusi ei tee, konjakit ei joo (üldse ei joo), kosmeetikat ei osta,juuksuris ei käi, parfüüme ei osta, pesu minimaalselt, voodipesu 1 vahetus…pesumasinat pole.
AGA PAHA OLI SEE, ET LOOMAKAITSET POLNUD JA SUHTUMINE JUBE. SEE OLI 70 a tagasi.